Täna teeme trenni!

13. dets. 2018 Lisa kommentaar

Kõhtu lamedana hoida on lihtsam kui teda (taas) lamedaks saada.

Võib-olla Sa tead seda tunnet, kusagil kuklas tiksuvat teadmist, et peaks papud jalga panema ja minema. Õue jooksma/kõndima või spordisaali, ning vaid Sinust endast oleneb, kas võtad seda kuulda ja lähed või siis lihtsalt lased endal selle tunde/mõttega harjuda, saada osakeseks iseendast ja ei tee midagi.

Targutus teemal: ma tean, kuidas on õige, kuid toimin siiski teisiti, sest … (punktiirile võid lisada oma põhjuse). Minu puhul on selleks tavaliselt laiskus. Sobib mingi täiesti tavaline vabandus, miks mitte kohe praegu näiteks jooksma minna. Mida pikemaks venib aeg eelmise korra järel, seda raskem on taas alustada. Eriti veel siis kui midagi otseselt kangeks ei muutu, jäsemete paindlikkus ei kao ja keha seeläbi oma vajadusi meelde ei tuleta.

Noorusest saati kimbutavad mind erinevad seljaga seotud hädad. Põhjused polegi nii olulised kui aastaid tagasi omandatud teadmine, et hädade tõsisemaks muutumist aitab vältida liigutamine. Võimlemine, venitused, jooga, jooksmine – kõik see, millega üks tõsiselt haige inimene end reeglina ei vaeva. Ei vaevaks minagi, kuid elu on õpetanud ennetama, sest tagajärgedega tegelemine on valus ja aeganõudev.

Naljakas, et enamasti reageeritakse valule ravimitega ja tegeletakse arsti ettekirjutuste järgi tagajärgede, mitte põhjustega. Isegi kui arst ütleb, et lisaks ravimitele on vaja kehakaalu vähendada ja end liigutama hakata, leitakse peale ravikuuri lõppu muud tegevused ja soovitused ununevad. Olen seda mõned korrad ka enda peal järele proovinud. Rumal ja laisk olnud…

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Foobiatest: kortsud

7. dets. 2018 Lisa kommentaar

foreheadwrinkles6153106774134334689.jpg

Vaatan filmi ja lisaks kõigele muule mõtlen, et mida nad möllavad seal oma miimikaga, kas nad siis ei tea, et kortsudest lahtisaamine pole niisama lihtne…

Teadvustasin paar päeva tagasi, et inimesi vaadates paeluvad mu tähelepanu nende näol (laubal) olevad või sinna tekkivad kortsud. Kusagilt on jäänud meelde, et kortsu tekkimine on umbes viie aasta pikkune protsess, mille kiirus oleneb paljudest asjaoludest, alustades “kortsutamise” ning lõpetades toitumise ja kosmeetikaga. Sinna vahele mahub keskkond ja muud, meie poolt esmapilgul raskesti mõjutatavad asjaolud. Muidugi on teema igaühe jaoks sügavalt isiklik, seda enam, et laialt levinud arusaamade kohaselt kortsud lihtsalt tekivad ja nendega tuleb leppida kui paratamatusega. Midagi, millega ma kuidagi nõustuda ei taha.

Aastaid tagasi juhtis üks sõber mu tähelepanu kortsudele, mis pingeolukorras mu laubale tekkisid. Tuli ja silus neid ning manitses mitte nii tihti kulmu kortsutama. Ilma selleta, ütles ta, olevat mu nägu hoopis lahkem. Nii vähe on teinekord vaja, et kellegi elus enesele tähtis roll saada. Olen täiesti veendunud, et just tänu sõbra tähelepanekutele ja väljaütlemistele olen täna endiselt suht kortsuvaba. Muidugi, natuke oli kindlasti ka kreemist abi. Samas tuleb aga tunnistada, et vist mitte enam kauaks, aeg on ka minu näo kallal tööle asunud.

Pilt: allcaretips.blogspot.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Kole mees

5. dets. 2018 Lisa kommentaar

naksitrallid9601302339364078.jpg

Tabasin end sellelt mõttelt, vaadates pilti, mis tehtud õhtusel üritusel. Võiks ju mõelda, et pildistati vale nurga alt, valgus langes kehvasti ja lisaks kõik need varjud, läikivad pinnad ning valed värvid, kuid mõtet see enam olematuks ei muuda. Püüdsin meenutada, kuna oli see kord, mil viimati end kedagi koledaks nimetamast tabasin. Ei meenunud. Olen ennast ikka pigem tolerantseks pidanud, teinekord mõne asja üle küll endamisi vaikselt imestanud, kuid seegi on käinud rohkem välimuse selliste elementide kohta, mis inimese enda mõjutada ja nüüd siis selline reaktsioon. Täitsa piinlik kohe, eriti veel olukorras, kus meheks pildil olin mina ise.

Vaatasin veel kord fotot ja mõtlesin, et võib-olla oli siiski õigus neil, kes mu viimast soenguvalikut heaks ei kiitnud. Kõik need läikivad pinnad, mis muidu karvadega kaetud oleks… Mitte midagi ei olnud teha, kuidagi kerkis mälusopist esile Kingpool. Tahtmata talle kuidagi liiga teha. 😉

Naljakas, olen oma välimusega viimastel aastatel üha rohkem rahul olnud, mõned ülekilod välja arvatud, kuid nendega ma ju vaikselt tegelen. Tea, kas tegemist mingit sorti enesekindluse kriisiga või lihtsalt ootamatu avastusega, nähes end sellise nurga alt, mis tavaliselt ette ei satu. Samas, kellele ma siis ikka nii väga meeldida tahan…

Pilt: parksepaalgklassid.blogspot.com

Rubriigid:Muud Sildid:, ,

Andmisest ja saamisest

4. dets. 2018 Lisa kommentaar

/ “Ma ei ole huvitatud sellest, et Sa mind ära kasutad.” /

Mõned päevad tagasi õhku visatud lause, mis mind mu suureks üllatuseks väga valusalt puudutas. Niimoodi, kontekstist rebituna, võiks isegi öelda, et mitte ainult puudutas, vaid jättis lausa augu järele. Sellise rebitud servadega, millest kindlasti arm järele jääb.

Aastatega, oma mõtete ja tunnetega üha paremas kontaktis olles, jääb vähemaks selliseid tabamusi, mis sõna otseses mõttes sõnatuks võtavad ja läbi mingi seletamatu pettumuse tunde tähelepanu üha uuesti enesele nõutavad. Pettumuse ses osas, et mil moel sai keegi, kellele olen andnud oma aja ja tähelepanu, sellise (vahe)kokkuvõtteni jõuda.

Muidugi ei olnud see ainukene lause ja peagi järgnes ka vabandus, kuid kuna “miks?” jäi minu jaoks arusaamatuks, siis vaatamata sellele, et vestluskaaslane vabandas, ei suutnud ma jätkata sealt, kus enne kõnealuse lause õhku viskamist olime.

Olen aastate jooksul teinud palju vigu suhetes inimestega. Olnud liiga aus ja öelnud välja asju, mis võinuks jääda kellegi teise öelda või inimese enda avastada. Küsinud ebamugavaid küsimusi olukordades ja olukordade kohta, mis meie suhet tegelikult ei parandanud, hoopis vastupidi. Olnud kõrval ja kuulanud kui kellelgi raske hetk ning (enamasti) vaikselt aktsepteerinud nende kaugenemist (minust) kui raskused (nende) elus ületatud.

Muidugi ma tean ja annan enesele aru – see kõik on normaalne ja inimsuhete juurde kuuluv, kuid see ei tähenda, et ma ei tunneks valu või kahetsust. Mõeldes, et suhe kestaks kui oleks selle või teise teema puudutamata jätnud, midagi enese teada hoidnud või kohati silma kinni pigistanud…

Mulle on palju antud. Niisama, heast südamest või siis tagamõttega, vaadates tulevikku ja oodates midagi vastuseks. Mõnikord olen ootustele vastanud, paljudel kordadel arvatavasti mitte. Teinekord olen pakutavast loobunud ja kindlasti on olnud kordi, kus oleksin pidanud seda tegema, kuid teadmine selle sammu vajalikkusest tabas mind liiga hilja.

Kindlasti ei ole mu elu tasakaalus, kohati tundub, et olen saanud rohkem kui olen “ära teeninud” ja minu kohuseks on anda edasi, kuna tagasi andmine ei ole paljudel juhtudel enam võimalik. Tänaseks olen mõistnud, et saan inimestele enda ümber anda ennekõike oma aega, püüda neid ära kuulata, esitada küsimusi, mida teised ei küsi ja aidata leida vastuseid. Vaatamata sellele, et teinekord võivad vastused valusalt tabada ka mind ennast. Vaatamata sellele, et mõnikord võivad need vastused muuta edasise suhtlemise raskeks või koguni võimatuks.

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Kui vaikus ei sega

25. nov. 2018 Lisa kommentaar

Ühel päeval lugema asudes ja raadiot välja lülitades teadvustasin eneselegi ootamatult, et olen samamoodi juba mõnda aega toiminud. Kui kaua täpselt, kahjuks ei mäleta. Meenub aastate tagune seik, mil rullitades taustaks muusikat kuulasin, kuid peale üht järjekordset napikat liikluses, sellest loobusin. Avastasin siis pooljuhuslikult, et taustaks oma mõtete kuulamine, iseenesega vaidlemine ja arupidamine on hoopis kasulikumad ajaviited. Lisaks (taas)avastasin looduse helid, mida müra sees enam ammu tähele ei pannud.

Enne seda aega, töölaua taga istudes, oli igati normaalne, et arvutis Kuku raadio mängis. Uudised tundusid olulised ja ei häirinud ka teised müraallikad, mida avatud kontori puhul nagunii palju, sh raadio ruumi teises otsas. Vaatasin kerge mõistmatusega kolleege, kes kõrvaklappe kasutasid, sest seesama müra oli meie elu igapäevane osa ja kunagi ei teadnud, mida olulist sellest mingil hetkel avastada võis. Võrdluseks oli üks teine tööruum, kus kolleegid vaikselt nohistades oma asja ajasid. Aegajalt sinna sattudes tundus iga telefonikõne, koridorist kostuv jutukõmin või muu, vaikust rikkuv heli, hoopis häirivam, sest lõhkus selle petliku vaikusemüüri ja nõutas enesele ruumisolijate kogu tähelepanu.

Mõni aeg tagasi olin ümbritsetud inimestest, kel (külas olles) teler alaliselt taustal mängimas. Kunagi ei olnud päris selge, kuhu ruumis olijate tähelepanu suunatud oli, ei tekkinud hetke, mil ruumis valitsenuks vaikus. Ses mõttes on nutiseadmetes surfavad inimesed enese teadmata mõnusalt ausad – nad on mujal, mis sellest, et füüsiline keha siinsamas kõrval… ja tavaliselt ei tekita nad ka müra.

Pole nädalat, mil keegi ei kurdaks ajapuuduse üle, ei ütleks, et aeg on raha või jätaks muu niisama triviaalse enese teada. Kunagi süvenesin ja püüdsin neist ütlejatest aru saada, kuidagi aidata, kuid viimasel ajal enam mitte eriti. Olen mõistnud, et ümbritseme end müra ja mitmete tegevustega tihti vaid seepärast, et kardame vaikust, aja maha võtmist. Kardame oma mõtteid selles vaikuses ja küsimusi, mis sellest varem või hiljem meieni küünitavad. Mina kartsin.

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Teised inimesed

22. nov. 2018 Lisa kommentaar

/ “No näed siis, ka sina vajad inimesi enda ümber,” ütleb sõber võidurõõmsalt. /

Jututeemaks oli (taas) eelmise aasta sügis, mil ma kuuks ajaks tavapärastest suhtluskanalitest loobusin ja vaid väga väikese seltskonnaga suhtlesin.

Öeldakse, et kui kuulaja ei mõista, siis on viga selgitajas. Nõus. Veel aasta tagasi oleksin taolise vastasseisu tekkides sõbra üle külvanud kõikide talle juba teada olevate ja ka seni varjule jäänud asjaoludega. Seletanud ja põhjendanud täpselt nii kaua, kuni ta oleks olnud sunnitud tunnistama, et saab aru, kuid täna ei tundu see enam oluline. Iga asi omal ajal ja kõike ei pea ega saagi mõista, sest nii mõnigi kord tuleb mõistmiseks vajalik meie ellu läbi isikliku valu ja raskuste. Teinekord kogeme seda n-ö ahaa-hetke ja siis avastame end mõtlemast, et niisugune võis siis olla selle või teise inimese tunne kui ta kõige selle keskel oli.

Nagu Sa arvatavasti märganud oled, olen viimasel ajal keskendunud rohkem oma elule ja teadlikule õppimisele kõikidest neist enda või teiste elus ette tulevatest situatsioonidest. Väga huvitav, kuid nii mõnigi kord ka keeruline teekond. Kohal olemine toob kaasa olukorrad, kus keegi end (mu peal) lihtsalt välja elab. Vabandamata ja kahetsuseta, sest ise ma ju küsisin… Samas aga, kellega meist seda aegajalt ette ei tuleks. Pealegi aitab see oma valuläve aina kaugemale nihutada, sest erinevate lugude kogunedes on korduvaid üha rohkem. Imestamist elus ette tuleva üle ja isiklikult võtmist jääb aga aina vähemaks.

Olles end (mingis mõttes) teadlikult vaatlejaks positsioneerinud ka oma elus, osutuvad paljud, esmapilgul keerulised ja kordumatud olukorrad lähemal vaatlusel hoopis koomilisteks ja kusagil juba kohatuks. Ses mõttes oli sõbral muidugi õigus – vajan teisi inimesi, nendeta oleks elu hoopis igavam (ja kõik peaks enese peal järele proovima).

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , , ,

Rasketel teemadel rääkimisest

20. nov. 2018 1 kommentaar

/ “… ja kuidas palav suvi sujub?” lisab ta igapäevase tervituse lõppu ka küsimuse.

“Tahad ilusat või ausat vastust?” vastab naine omakorda küsimusega.

“Ilusat ikka,” vastab mees naeratades.

“Suvi on mõnusalt soe,” naeratab ka naine.

“Seda ta on,” kinnitab mees ja jätkab: “ja milline oleks olnud aus vastus?”.

“Suvi on sitt,” saab ta vastuseks. “Laps suri…”. /

Mees vaikis hetkeks ja viis siis jutu sellele, ka lihtsalt kuulaja jaoks keerulisele teemale. Nad rääkisid. Õigem oleks öelda, et naine oli see, kes rääkis: haigustest ja ravist, suhetest ja suhtlemisest, lootusest ja loobumisest, küsimisest ja vastustest…

Palju on teemasid, mida parema meelega väldiksime. Teinekord võime meie jaoks kujuteldamatust situatsioonist isegi teadlikud olla, kuid isikliku kogemuse puududes arvame, et las ta parem jääda… Arvame, et vestluskaaslane eelistaks mingit muud teemat…

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,