Kui tagasi minna ei tahaks, aga edasi…

17. jaan. 2018 Lisa kommentaar

/ “… ja ma olen mõelnud, et võiks olla oma firma,” mõtiskleb aastase lapsega kodus olev naisterahvas.

“Miks?” libiseb automaatselt üle huulte küsimus, mille esitamine viimasel ajal juba suht tavapäraseks saanud.

“Tööle ei tahaks enam minna,” kõlab vastuseks. “Vanema lapsega (3 a) on kah raske. Lasteaias ta ei püsi, sest on pidevalt haige…” /

Juba mõnda aega püüan vältida hinnangute andmist taolistele põhjendustele. Olen õppinud, et mõne inimese jaoks on millegi mitte tahtmine niisama tugev või tugevamgi motivaator kui tahtmine kellegi teise jaoks. Kipun aegajalt unustama, et ümberringi on palju selliseid inimesi, kes mõlgutavad mõttes “oma asja” ajamist, kuid ei ole seda “õiget oma asja” veel leidnud, usuvad aga siiski, et seda ühe päeval näevad ja siis kohe ka ära tunnevad.

Aastate jooksul olen panustanud mitmete ettevõtete ja ettevõtjate arengusse. Ühiselt oleme õppinud palju uut ja huvitavat ning mõnikord ka üllatavat kõigi meie kohta. Ette on tulnud situatsioone, kus kellelgi meist on olnud raske ja tekkinud tahtmine loobuda ning eemale astuda, kuid kinni on hoidnud sära teiste silmis ning isegi siis kui see sära vahepeal hääbub, ei luba teadmine ettevõtmise taga olevatest tegelikest põhjustest kauaks eemale jääda. Nii mõnigi kord olen pidanud olema see, kes teel tagasi aitab ka peategelastel endil meelde tuletada põhjused, miks üldse valiti see hoopis keerulisem, kuid samas nii palju rohkem võimalusi ja rahuldust pakkuv tee iseseisvuseni. Mõnikord on naasmised õnnestud, kuid teinekord ollakse eneses, teistes või hoopis asjaoludes nii pettunud, et algsed põhjused püütakse unustada või asendada millegi muuga, mis aja täidaks ja tegevuses hoiaks.

“Oma asja” ajamine on tihti keerulisem kui eemalt näib, sest “oma” on ju ennekõike “Sinu enda oma”. Lisaks oma aja panustamisele oled enamasti sunnitud vahetama keskkonda ja valima ka uued kaaslased, sest vähesed senistest on valmis mõistma Su tegelikke püüdlusi ja toetama Sind “Sinu oma asja” ajamisel.

Pilt: brainyquote.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Kodurahu?

10. jaan. 2018 Lisa kommentaar

“Kurb on vaadata kuidas eesti mehed nii sussid on. Tulevad oma valitud kuusega ja kui siis naine ütleb, et see ei sobi, lähevad lihtsalt uut otsima, vaevumata oma valiku kaitsmiseks poolt sõnagi kuuldavale tooma. Toovad siis teise ja kolmanda ning lõpuks lepivad naise valituga, mis tihti osutub nende poolt juba eelnevalt näidatuks.”

Kuusemüüja (meesterahvas) omamoodi kurb tõdemus möödunud jõululaupäeval.

Pilt: heavy.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Pole kunagi…

8. jaan. 2018 Lisa kommentaar

/ “Meie perekonnas ei ole kunagi nii tehtud! Meie perekonnas…” jätkab ta kirjeldusega, mismoodi nende perekonnas on olnud ning kui kuulajal ei oleks juba eelinfot ja reaktsioone perekonna teistelt liikmetelt, võiks ta end teisel pool kõnetraati üsna kehvasti tunda.

“Loomulikult ei soovi me lõhkuda teie perekonna traditsioone, tegemist on pigem võimalusega…” püüab ta siiski selgitada. /

Kui võtta kõik need korrad, mil keegi on vestluses kasutanud argumenti, et kunagi varem ei ole nii tehtud, võiksime vabalt tagasi jõuda Aadama ja Eevani ning ka seal veel mitte peatuda. Jah, kõige jaoks on kunagi esimene kord ja mida valjemalt me hüüame, et meie seda ei tee, seda kiiremini saab vastupidine kinnitust. Iseasi muidugi, kas me oma eelmist seisukohta siis veel mäletada soovime. Kui miski meist aga tõesti tegemata jääb, küll siis meie lapsed või sõbrad, tuttavad selle tegemise eest hea seisavad.

Pilt: 123rf.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

 (Jõulu)tuledes linn

5. jaan. 2018 Lisa kommentaar

Oled kindlasti tähele pannud erinevaid (jõulu)kaunistusi puudel, põõsastel, postidel jne. Kõiki neid kollaseid, siniseid, punaseid, rohelisi ja muid vahepealseid värve. Ei tea, kas viga on olnud minus või pole ma varasematel aastatel linna (loe: Tallinna) lihtsalt sattunud, sel aastal aga olen pakutavat värvidemängu nautinud “kogu raha eest”. Sõitsime mööda linna, imetlesime ja hindasime erinevaid kujundeid ja kompositsioone ning tõesti, ilus oli!

Üheks mu vaieldamatuks lemmikuks on Pirita kloostri kõrval tee ääres olev puu, mille kaunistamisega kõvasti vaeva nähtud. Natuke segavad Pirita sillal ja kloostri kõrval olevad valgusinstallatsioonid, kuid puu eristub ja on tõesti üks ilusamaid. Konkurentsi pakuvad Harju mäel ja Jaani kiriku kõrval olevad puud. Varasemate aastate lemmik, asub Rahvusraamatukogu lähedal (Pärnu mnt poole minna), tundub sel aastal kuidagi tükeldatud olevat, võib-olla tegid tormituuled liiga.

Rohuneeme tee ääres, seal suht alguses, püüavad pilku väikesed loomad, mis mõneti võõrapärased, kuid siiski armsad. Puude peale pandud tuled kannavad kiirustamise jälgi, kuid ettevõtmine ise väärib kindlasti nii äramärkimist kui tunnustamist, sest hoiab ju enamus koduomanikest kõiki tulesid (ja vilesid) seni kiivalt seespool maja. Nõmme turu kõrvale on tekkinud päris ilusad kompositsioonid ja Kullo ees on puud (natukene liiga) võimsas valgusehtes, kuid üldiselt on linn valdavalt pime, lumi oleks abiks… Ahjaa, Kullo puu on otsekui muinasjutt kolmest vene vägilasest… ära küsi, kust see mõte tuli. Ilusaim jõulukuusk on Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas. Täht seal tipus on mu jaols küll natuke liig, kuusk koos tuledega aga super!

Eraldi kategooriasse kuulub punane plahvatus, mis otsekui õhku paigale tardunud, maad veel puudutamata… Kõige paremini avaldub Suurtüki ülesõidult vanalinna poole liikudes. Mõtlesin ka välja, mis ühed kaunistused teistest atraktiivsemaks muudab ja avastus oli eneselegi üllatav: õrnus ja graatsia. Vähem on rohkem ja üle piiri astuda on imelihtne.

Hoonetest väärivad vaatamist Hilton ja Kaubamaja, viimane on silma jäänud oma minimalistliku iluga ka varasematel aastatel. Suhteliselt lihtsate vahenditega on Balti jaama turg saanud mõnusa (räästa)valgustuse. Kindlasti on teisigi tuledesäras hooneid, kuid meelde ei jäänud ja enam ka ei meenu.

Jäi silma ka selliseid kaunistusi, mis omamoodi küsitavaid tundeid tekitavad, näiteks vanalinna tänavate äärde postide ja vihmaveetorude najale tekkinud väikesed kuusepuud oma kasinas ehtes viivad mõtted vägisi raiskamisele. Soo tänava alguses tee kohal ristatud tapridki tekitavad vastakaid mõtteid, samamoodi nagu kaugele säravad kunstpuud, mille algupära ei oska arvata. Samas tuleb aga viimaste osas tunnistada, et kui kellegi äriprojektist ja heast müügitööst mööda vaadata, siis on need puud toonud killukese valgust nii mõndagi pimedasse linnanurka.

Selleks, et kirjeldatust ise osa saada, peaks end kodust välja ajama ja linnale tiiru peale tegema. Muidugi annaks lumekate valgusemängule palju juurde, kuid seda ootama jäädes võib juhtuda, et tuled juba maha võetud. Vaatamisest veel niipalju, et valima peaks kellaaja, kus pimedus juba maad võtnud ja liiklus oma tuledaga liialt ei sega.

Head uut aastat!

Pilt: Seekord igaühe enda teha. Vali oma lemmik ja võid selle siia lisada. 😉

PS! Unustasin sootuks vanalinna tornitippude punased kiivrid ja müüridel rippuva kullavihma. 

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Avamata kingitused

29. dets. 2017 Lisa kommentaar

Kusagilt aastate tagant on pärit teadmine, et soomlased ei ava saadud kingitusi, panevad need hoopis kappi õiget aega ootama. Vajaduse tekkides siis hea võtta ja edasi kinkida ning kuna kingituse vastuvõtja seda suure tõenäosusega ei ava, pole sisul erilist tähtsust ja eksimisvõimalus peaaegu puudub. Arvatavasti on siiski tegemist minupoolse tõlgendusega kusagilt kuuldud ja suure tõenäosusega isegi mitte eriti tõepärasele infokillule. Teadmatus on teadupärast ju hirmutav, kuid teiste kummalised kombed jätavad meie endi teinekord ebatavalise käitumise selle kõige taustal siiski normi piiresse.

Sain paki, postiga. Pidin ise järele minema. Tegelikult ma teadsin, kellelt ja miks, kuid sellegi poolest oli mu sees kerge segadus. Möödusid päevad, enne kui seadsin sammud saadetisele järele. Pidanuksin rõõmustama ja kindlasti ma ka olin omamoodi röömus, sest kellele siis ei meeldiks kingitusi saada, kuid rahutus mu sees ei tahtnud taanduda. Sügaval sisimas ma ju teadsin, et ei oleks tohtinud seda kingitust saada. Aastad on näidanud, et ükskõik kui hea kingitus ka ei oleks, valel ajal või vale isiku poolt tehtuna jääb see vaid millekski…  Miski oleks nagu puudu, võib-olla seesama tükike, mis seob saaja läbi kingituse selle andjaga. Mõnikord ei ole me valmis, et seotud saada. Keeruline…

Olen kehv kingituste tegija ja aeg on näidanud, et veelgi kehvem saaja. Mu koju on kogunenud terve hulk selliseid kingitusi, mis peaksid olema juba ammu enesele koha leidnud, st ära söödud, ära pandud, kasutusse võetud jne, kuid mingil põhjusel on nad ikka veel oma algses pakendis, justkui midagi ootamas. Äkki mõtleb kinkija ümber ja küsib tagasi…

Kingitused kannavad eneses osakest kinkijast, mulle meeldib niiviisi mõelda ja kindlasti on nii kingitustega, mida ma ise (üha harvem) teen. Võib-olla on see ka üheks põhjuseks, miks on kingituste tegemine minu jaoks nii peadmurdvalt keeruline ja nii mõnedki kingitused on jäänud (õigel ajal) tegemata, ootama oma aega. Veel üks arvepidamine: edasilükatud kingitused.

Kõnealuse saadetisega seoses aga mõistsin ma järsku, mida võib tunda inimene, kellele mina kingitusi teinud olen… Jah, kõik on millekski vajalik, kõik on millekski hea. Aitäh kinkijale kingitus(t)e ja kõige kaasneva eest!

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Lihtne elu, vol 2

27. dets. 2017 Lisa kommentaar

Sa helistasid, ma ei saanud vastata, vabandan. Mõne minuti pärast helistasid Sa uuesti ja endiselt ei saanud ma vastata. Hetk hiljem Sa juba kirjutasid. Nende paari reaga, mis me vahetasime, sai kõik oluline öeldud ja kadus ka põhjus Sulle tagasi helistada. Aitäh, et meeles pidasid.

See Sinu poolt viidatud kirjeldus on mind palju aidanud. Loodan, et vähemalt niisama palju on see aidanud ka Sind ennast. Elu paradoks, et tõeliselt raskeks on osutunud selle rakendamine suhtluses Sinuga. Minu viga, tean ja tegelen sellega.

Tagasi vaadates meie ühistele hetkedele pean tunnistama, et see meie, pigem põgusaks jäänud kokkupuude puudutas mind sügavamalt kui teised, aastaid kestnud tutvused. Ma tõesti ei oodanud, et niiviisi võiks juhtuda, peaaegu kõik sobitub ja leiab omale koha. See oli tore aeg, aitäh Sulle, kallis sõber!

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Omas mullis

25. dets. 2017 Lisa kommentaar

/”Kuna me viimati nägime?” Küsimus oli eneselegi ootamatu.

“Jõulude ajal, …, tulid üheks päevaks,” järgnes kiire vastus. /

Kontekstist rebitud laused. Kohtumiselt lähedasega, kellele juba ammu otsa ei olnud vaadanud. Paar kiiresti möödunud tundi, mida polnud ette planeeritud ja mille kordumist ei oska ennustada. Palju tähtsusetuid seiku juhuslikest kohtumistest ja sekka mõned olulised teemad, millel vaid põgusalt peatusime. Nii meie moodi.

Arvatavasti on viga minus. Ootan kutset ja kui seda ei tule, lepin vaikusega. Planeerimata tegevused jäävad tegemata ja rääkimata jutud minetavad aktuaalsuse, aeg täidab end ise, alati. Tihti ei olegi küsimus mitte prioriteetides, vaid hoopis nende puudumises, aega tundub olevat ka tulevikus, on niiviisi ju alati olnud. Me saame hakkama, ise omi asju ajades, oleme alati saanud ja mida vähem teised neist asjust teavad, seda rahulikum, nii neil kui ka meil endil… Mõtte tasandil ahvatlev, kuid kas see toimiks nii ka päriselt või oleks vaid enese petmine?

Taustaks: Kaleo – Way Down We Go

Pilt: supercoloring.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,