Mehed ja nende hädad

8. juuli 2018 Lisa kommentaar

/ “… ja mul on selg nii haige,” kurdab mees.

“Mis juhtus?” uurib kaaslane.

“Nagu ikka, kõik põhjused on olemas, et selg võiks haige olla. Tead ju küll, töö, stress, vähe liikumist,” jätkab mees.

“Kuidas ravid?” on kaaslane uudishimulik.

“No pipraplaaster on peal pidevalt ja püüan hoida rahulikuna, aga töö tahab tegemist ja kodus ei saa olla,” seletab mees.

“Soovid mu kiropraktiku kontakti? Paar aastat tagasi avastasin, et sealt saab kõige kiirema abi,” püüab vestluspartner aidata.

“Oh neid kontakte on mul lausa mitu tükki,” on mees optimistlik. “Tegelikult peaks kaks korda nädalas trennis käima ja paar kilo maha võtma, aga…” jätkab ta veel pikalt. /

Teoreetiliselt teame meie, mehed, reeglina suht hästi, mida peaks tegema ja/või mille tegemist vältima, et tervis püsiks. Praktiline pool on aga tihti hoopis erinev. Mingilt loengult on meelde jäänud, et tervis algab imelihtsatest asjadest: joo piisavalt vett, anna kehale möödukas koormus ja puhka end korralikult välja. Muidugi võib siia lisada tervisliku toitumise ja mõtlemisega seonduva, ning kõik vajalik olekski justkui olemas, aga…

Nagu mu eks kunagi väga tabavalt ütles: aga tühistab kõik selle, mis talle eelnes. Tõsi ta ju on, me teame, aga ei tee, leides põhjendusi (loe: vabandusi) igaks päevaks ja ka siis kui häda käes, tegeleme pigem tagajärgedega, ning tulevikku eriti pikalt ei vaata. Kui häda väga suur ei ole, jäävad muudatused elurütmis enamasti vaid jututeemaks, teinekord anname mõttes mõne lubaduse, mille tervise taastudes kohe unustuse hõlma laseme vajuda ja kõik jätkub vanaviisi kuni järgmise korrani. Muster on väga lihtne: kuni ei valuta, võib kõike teha; kui valutab, elame päev korraga ja kui tervis taas “korras”, algab kõik otsast.

Mäletan mõne aasta tagust seljahäda, mis viis suurte ümberkorraldusteni nii töö- kui eraelus. Tol ajal see niiviisi loomulikult ei paistnud ja ka tagajärjed ilmutasid end väikestviisi, ikka killuke korraga. Tagasi vaadates tundub, et kõige suurem muutus toimuski ennekõike mõtlemises ja suhtumises. Töösse, tervisesse, suhetesse. Võib ju ironiseerida selle üle, et tagasi vaadates paistavad asjad tihti ilusamad, või vastupidi, kuid ei saa unustada, et tegelikult vaatame tagasi oluliselt harvem kui peaks. Põhjuseks ikka ajapuudus ja tihti ka teadmatus, sest isiklik ajalugu on ju hoopis erinev sellest, mida koolis õpetatakse, toonitades, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta…

Pilt ja hea lisalugemine: health.harvard.edu

Tööd…

4. juuli 2018 Lisa kommentaar

/ “… ja mis sa teed seal?” püüdis ta värske vestluspartneriga jutu peale saada.

“Tööd,” sai ta napisõnalise vastuse.

“Kas teised siis ei töötagi?” püüdis ta kergel toonil jätkata… /

Esimesed kokkupuuted on põnevad. Tekkivad muljed annavad tooni kogu järgnevaks suhtlemiseks. Mõni algus on konarlik ja mõni ei õnnestu üldse, isegi kui alustada niivõrd turvalisel ja sisseharjutatud teemal, nagu seda on igapäevane tegevus.

Kui aeg peatub

23. juuni 2018 Lisa kommentaar

Mõnikord aeg peatub…

Oleme siis omaette, üksi, mõeldes tahtmatult kõigele sellele, mis ütlemata jäi. Sellele, mis tehtud sai, aga veelgi rohkem sellele, mis tegemata jäi…

Aeg…

Tunne, et aega on ja samas ei ole teda kunagi piisavalt. Meenub ütlus, et ka homme on päev ja me tahame seda uskuda, sest nii palju on teha, mõelda ja võib-olla kunagi ka välja öelda. Kunagi, siis kui leiame need õiged sõnad, kunagi järgmine kord…

Mõnikord aeg peatub… lõplikult ja seda mitte meie jaoks. Teadmine, et veel eile oli meie elu nii palju rikkam, hiilib väga aeglaselt meie meeltesse. Kõik need sõnad, mille välja ütlemiseks ei olnud hetk kunagi õige, keerlevad nüüd mõtetes. Sõnad on olemas, kuid hetk juba möödas ja ei tule enam kunagi tagasi. Jäänud on vaid lootus, et ta teadis… kõiki neid välja ütlemata sõnu, mõtteid ja tundeid.

Ta teadis…

Pilt: wanderlustandlipstick.com

Taustaks: Marconi Union – Weightless

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,

“Sinul ju laps olemas…”

17. mai 2018 Lisa kommentaar

bc163fbf1cc20c1e2e4b2ac38ab517991704208393.jpg

“Kuidas sa saad kõikidest nendest asjadest nii rahulikult rääkida?” küsib sõber ja vastab siis ise: “Muidugi, sinul ju laps olemas…”

Sõbra sees on kell käima läinud, võib-olla käima lükatud. Ta ise ei tunnista, kuid sõprade lapsed viivad ta mõtted üha tihemini sellele, mis võinuks olla. Kõigele sellele, mis üle-eelmises suhtes hirmu ja eelmises, mis nii ootamatult järgnes, kuid kusagile ei viinud, kiindumust tekitas – lapsed.

Kohtumised, mille üheks kohustuslikuks teemaks on kujunenud sõbra vanus kui ta nüüd kohe peaks lapse saama… Natuke hirmutav, sest lapse ema isik tundub aina vähem oluliseks muutuvat. Seda enam, et silmapiiril pole kedagi ja sõbra südagi veel eelmises suhtes…

Pilt: goo.gl

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , , ,

Pühapäevasest draamast

30. apr. 2018 Lisa kommentaar

“Mõtlesin, et hea päev ja siis tekkis ootamatult jälle draama…”

Nii mõnigi kord avastame hämmastusega, et meie suhtes polegi kõik nii hästi kui vaid mõni hetk tagasi arvasime. Või kas ikka arvasime? Lasime “elul” omasoodu minna, pööramata tähelepanu pisiasjadele, mis muudkui kogunesid ja kasvasid. Vastsaabunud kevade taustal tundub siinkohal igati sobilik kasutada näidet loodusest, kus samavõrra jõudsalt sirutuvad valgusele vastu nii muru kui võililled – kultuurtaimed ja umbrohi. Lastes loodusel (loe: elul) omasoodu toimetada, võib varsti selguda, et just viimased võimust võtavad.

Vaadates tagasi oma suhtele, võime leida nii mõnegi ohu märgi, kuid tihtipeale jääbki arusaamatuks, kuidas ei teadvustanud me võimalikke probleeme (õigeaegselt) või miks ei pööranud aina korduma kippuva(te)le teema(de)le tähelepanu juba varem. Hetkemeeleolust olenevalt võib teinekord tunduda, justkui oleks teine osapool taas võtnud üles teema, mis korduvalt läbi arutatud ja seega meie jaoks ka lahenduse leidnud. Lihtne on unustada, et ükski teema ei oleks laual kui see üht osapoolt ei puudutaks ja seega tuleb sellele veel üks kord meie mõlema tähelepanu pühendada.

“Jah, ma tean, et mõtleme liiga palju ja räägime vähe, aga…”

Töö juures kliendi- või partnerlussuhete või mis iganes muude projektidega tegeledes tundub igati loomuliku, tihti lausa kohustuslikuna, kui paberi ja pliiatsi appi võtame ning vajaliku enese ja teiste jaoks visualiseerime. Eesmärke seame ja strateegiaid kujundame, tegevusi planeerime ja arenguid jälgime, efektiivsust mõõdame ja vastavalt vajadustele oma või teiste tegevusi korrigeerime. Seletame, põhjendame, arutame ja vaidleme. Selle kõigeta poleks arusaama eesmärkidest ja arengutest ning teised (töötajad) ei teaks, mis täpselt ja millises järjekorras on oluline ning kuhu oleme teel.

Töökekkonnas igapäevane ja normaalne, kuid mingil põhjusel tundub sarnase lähenemise toomine (isiklike) suhete tasandile kunstlikuna. Mõte, et peaks planeerima või (suhte) arengut suunama, tekitab teinekord ebareaalse hirmu, otsekui ootaks järgmise käänaku tagant millegi koleda ilmumist. Või on põhjuseks asjaolu, et tegelikult pole me enestele teadvustanudki, mida täpselt sealt ootame või näha sooviksime…

Investeerimisest (ja suhetest)

2. apr. 2018 Lisa kommentaar

“Miks sa raiskad oma aega mu peale?”

Lugesin ja mõneti ootamatult hakkas see kunagi nii palju kordi erinevates versioonides mulle esitatud küsimus peas keerlema. Kindlasti oli põhjuseks raamat ja mina vaid süütu kõrvalseisja. 😉

Tegelikult aitas loetu taas kord mõtteid paremini ritta seada, sõnadesse panna selle, mida sisimas teadnud: teistele pühendatud aeg on minu jaoks olnud investeering juba aastaid. Suhetesse, organisatsiooni, tulevikku, iseendasse. Isegi kui mõni suhetest ajaproovile vastu ei ole pidanud, siis õppetunde sisaldas see siiski omajagu ja nende võrra olen nüüd ka rikkam ning võib-olla on seda ka teine pool. Jah, ikka ja alati saama peal väljas ning jätkuvalt otsimas seda, kus andmine oleks võimalik vastu saamata…

“Kindel, et sa tema peale niisama oma aega ei raiska?”

Kontekstist rebitud lausekatkend, mille sõber mõned päevad tagasi kuuldavale tõi. Loomulikult on sel oma eel- ja järellugu, kuid oluline on vaid see, et just tol hetkel vajasin meeldetuletust rohkem kui seda enesele tunnistada oskasin. Taas kord sain sellest aru alles toimunule tagasi vaadates ja olen tänulik, et mu kõrval on inimesed, kes julgevad oma tähelepanekud sõnadesse panna.

Olen kohanud paljusid, kelle jaoks teistesse investeerimine on otsekui kahe teraga mõõk. Ettevõtete juhte ja omanikke, kes seda lähtuvalt oma varasemast kogemusest suht tulutuks tegevuseks pidanud, sest “peale seda kui nad on asjad selgeks saanud, lähevad nad ja teevad oma firma ning hakkavad konkurentideks”. Kindlasti on õigustus ka sellisel mõtteviisil, kuid samas häirib see koostööd organisatsiooni siseselt ja rikub juba ette ka hilisemad partnerlussuhted. Kõik vaid seepärast, et mõtteviis: võidad-kaotan, teistsugust võimalust ette ei näegi.

Miks ma sellest kirjutan. Ühelt poolt selleks, et teha oma peas selge vahe esmapilgul sarnaste, kuid samas nii erinevate situatsioonide vahel. Teisalt aga seepärast, et juba mõnda aega on sarnased teemad mind aina teravamalt kõnetanud. Aastaid olen investeerinud oma aega inimestesse, neile (enda arust) parimat soovides, enesele samas teadvustamata, et minu parim võib nende jaoks mitte piisavaks või liiga heaks osutuda. Alles tagasi vaadates näen, et kuna pakutav ootustega ei ühtinud (või puudusid need hoopis), jäi ka tulemus selle võrra napiks.

Need tunnid täis teiste muutmist… naine, laps, töötajad, sõbrad ja terve hulk põgusaid tuttavaid, kelle ellu olen rohkem või vähem sekkunud, neile ikka ja ainult kõige parimat soovides, ise mõistmata, et niisama antu väärtus kiiresti kaob ja see kui mittevajalik kusagile silma alt ära, tolmu koguma jäetakse. Aastaid läks selleks, et teadvustada: aeg on kõige kallimaks kingituseks, mida teistele anda ja samas on see paljude jaoks üheks kõige alahinnatumaks asjaks üldse…

Pilt: me.me

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Need (ebaolulised) detailid

13. märts 2018 Lisa kommentaar

5253674038663.jpg

Kaks meest vestlemas, teemaks muuhulgas ka (nendest) ühe uus kaaslane, keda pikalt saladuses hoitud ja seltskonda veel toodud ei ole, kuid kelle nime osas on kõik sõbrad oma pakkumised juba ammu teinud.

Uus on huvitav ja jutust käivad uue kaaslasega seoses läbi erinevad teemad, sh tema oskused, head ja vead jne. Nimesid ei nimetata, sest ollakse ju siiski avalikus ruumis ja kunagi ei tea, kes kuulama juhtuda võib. Mitmed seisukohad kattuvad, kuid samas on terve hulk teemasid, milles üksmeelele ei jõutagi. Ega vist pea ja saagi, kuid sõprade värk ning igaühe arvamus on hinnas ja kuulatakse ära.

Kohtumiseks planeeritud aeg kulub kiiresti ja lahkuma asutades jagatakse omavahel veel viimaseid sõpradele edastamiseks mõeldud tervitusi. Muuhulgas selgub siis ka arutluse all olnud uue kaaslase nimi ja asjaolu, et vesteldes erinevat inimest silmas peeti. Erinevused ei olnudki teab mis suured… eks need naised olegi üksteisega nii äravahetamiseni sarnased. 😉

Pilt: isciencetimes.com