“Mul on kõik juba olemas!”

5. dets. 2019 2 kommentaari

“Tere!”

“Aitäh, ma ei soovi!”

“Vabandust?”

“Seda, mida te pakute.”

“Miks te arvate, et ma üldse midagi pakun?”

“Teil on selline nägu peas.”

“Ja kui ma pakuksin, siis kuidas te teate, et te seda ei vaja?”

“Sest mul on kõik juba olemas.”

“Siis küll.”

Sattusin dialoogi kaubanduskeskuse koridoris kõrvalt jälgima ja unustasin end vaatama. Hea, et ma juba istusin, sain toimuva rahulikult lõpuni vaadata.

Ülikonnas noormees, kes kohmetu naeratusega talle vastu kõndiva naisterahva peatas, jäi lõpuni rahulikuks ja naeratavaks. Naisterahvas, kellega ta juttu ajas, kiirustas küll kohe edasi, kuid vaatas veel vähemalt kaks korda tagasi, enne kui nurga taha kadus. Vaatasin teise nurga taha kaduvale noormehele, kes selja taha ei vaadanud, järele ja mõte läks uitama. Naisterahva viimane lause jäi kummitama.

Kas tõesti nägin ma hetk tagasi nimest, kellel on kõik olemas? Mida ta seal kaubanduskeskuses siis tegi?

Võib-olla oli see vaid üks paljudest lausetest, mida inimesed päeva jooksul kasutavad, selles sisalduvale sõnumile tegelikult tähelepanu pööramata, kuid siiski…

Liiga diip olemisest

4. dets. 2019 Lisa kommentaar

Ühel hommikul, mõned päevad tagasi, heitis laps, talle omasel tagasihoidlikul kombel, mulle ette liiga deep olemist. Sõnastas selle küll küsimusena, kuid see on ju vaid semantika. Ei peatu pikemalt vestluse sisul, sest ajaksin teema selle enesele selgeks mõtlemise asemel niiviisi hoopis keerulisemaks, kuid ta pani mu mõtlema. Enda sisse vaadates saan vaid möönda, et tal oli õigus ja kuna see polnud esimene kord millegi taolisega lagedale tulla, ei saanud ka mina teemat enam niisama vedelema jätta. Vähemalt iseenese jaoks.

Ei mäleta täpselt, kuna oli esimene kord, mil avastasin end seltskonnas olles igavlemas. Kuulates ja vaadates teiste tegemisi ja samas mõistes, et need ei ole minu jaoks enam huvitavad (loe: piisavalt väljakutsuvad). Pikemas perspektiivis. Aja täiteks küll toredad, kuid – olgem ausad – ka selleks on nii palju rohkem võimalusi.

Arvatavasti on eelnev seotud suhteliselt kiiresti toimunud töö- ja karjäärialase kannapöördega mõned aastad tagasi. Mõistmisega, et kõik see, millega olen tegelenud, ei anna mulle seda, mida ma tegelikult tahan. Ühtaegu kurb ja naljakas korraga. Teadmine, mis hiilis ligi ajapikku, kuid tabas mind siiski niisama ootamatult, nagu välk selgest taevast. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et arvatavasti said mul lihtsalt vabandused otsa ja erinevalt varasematest kordadest, võtsin ma sel korral aja maha, mitte ei matnud end uutesse ja paljulubavatesse projektidesse.

Kuid tagasi selle deep olemise teema juurde. Tean, et inimeste jaoks, kes minuga pidevalt suhelnud, võib muutus(t)e märkamine olla raske ja nende aktsepteerimine veelgi raskem. Arvatavasti toob nii mõnelegi näole naeratuse mu väide, et räägin täna hoopis vähem kui aasta tagasi ja kuulan selle võrra rohkem. Kuulamisega on aga omakorda seotud selline naljakas lugu, et paljud inimesed täidavad oma aja rääkimisega (minu jaoks) tühistest ja tähtsusetutena näivatest asjadest. Kuna olen neil teemadel varasemalt juba korduvalt virisenud, siis jätan selle hetkel sinnapaika lootuses, et lugejale on mu mõte niisama arusaadav kui mulle endale. Või noh… paar näidet: ilmast rääkimine seda ei muuda, negatiivsete päevauudiste pärast närvide rikkumine ei tee kellegi päeva paremaks, kolleegi või ülemuse kirumise asemel võiks nendega lihtsalt rääkida jne.

Viimaste aastate jooksul on mul olnud võimalus tutvuda mitmete inimestega, kelle teeb (minu jaoks) huvitavaks ennekõike nende võimalusi märkav ja lahendustele keskendunud mõtteviis. Soov midagi muuta, nii enda kui oma lähedaste elus ja seda mitte ainult oma päevatööga seoses. Imetlen ja elan kaasa nende valmisolekule lahkuda oma mugavustsoonist, isegi kui see kohe ei õnnestu või toob kaasa täiesti ootamatuid takistusi. Kuulan nende lugusid ja leian sealt peaaegu alati midagi sellist, mida ka oma elus rakendada ja see on mind muutnud, loodetavasti paremuse poole, kuid lapsel on õigus – kipun liiga deep ja vahel ka kannatamatu olema.

Pilt: medium.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , , ,

Suhtlemisraskustest (naistega)

3. dets. 2019 Lisa kommentaar

Vestlesin sõbraga ja jutu sees tuli välja, et mu elus on mõned naistuttavad, kellele ma ei saa helistada, sest oleme mingil hetkel taolise (rumala) kokkuleppe sõlminud. Nüüd, aastaid hiljem, mõtisklen mõnikord omaette, et kas olen nendest suhetest ka midagi õppinud või kordan neidsamu vigu ikka uuesti ja uuesti.

Viimasele aastale tagasi vaadates tuleb endale aga tunnistada, et ega vist ole eriti õnnestunud see õppimine. Endiselt olen oma naistuttavatega liialt familiaarne ja valmis arutlema mistahes teemadel. Lihtne on rääkida, sõbraks saada ja siis tuleb sein ette, sest mõnikord on meie eesmärgid täiesti erinevad. Enda omadest ei tee ma juba aastaid mingit saladust ja ütlen kohe suhtlema hakkamise alguses välja, mida ootan, kuid kahjuks on siiski selgunud, et see ei välista vääritimõistmisi või hilisemat pettumist teise inimese poolt. Kurb, aga tõsi.

Taas meenub kusagilt kuuldud mõttetera, et igapäevast viisakust on kerge flirtimisega segamini ajada ja see tundub igati asjakohane.

Pilt: clipartwiki.com

Sa oled mu unedes

1. dets. 2019 Lisa kommentaar

Sa sirutusid mu poole ja oskamata kuidagi reageerida, püsisin ma paigal. Sa suudlesid mind. See oli ootamatu ja nii armsalt oskamatu suudlus. Su silmad olid kramplikult kinni.

Lamasin kõhuli. Ei mäleta täpselt, kus või miks. Sa tulid, kuid ma ei märganud. Tundsin vaid sooja ja alasti keha, mis mind kergelt riivas. Su käed libisesid mu õlgade alt läbi ja siis, mõneti ootamatult, leidsid endale koha mu peal. Sa olid nii mõnusalt soe.

Unedega on naljakad lood. Pajataksin, kuid tavaliselt libisevad nad mu käte vahelt veel enne kui korralikult ärgatagi jõuan. Jäävad vaid ähmased katked, täidetud nägude ja nimedega, mis mind kuidagi ei aita. Mõnikord helistan või kirjutan neile. Ütlen, et nad olid mu unedes ja küsin, kuidas läheb. Mõnikord ma seda ei tee, sest see oli vaid uni…

Mõned uned on aga teistsugused. Peategelastega, kelle isikud jäävad saladuseks. Sündmustega, mis jäävad kummitama.

Rubriigid:Muud Sildid:, ,

(Mängu)relvade reklaamist

27. nov. 2019 Lisa kommentaar

Mõned päevad tagasi jäi silma suur välireklaam, millel mängurelva pilt, nimi ja hind. Üldiselt olen suht reklaamipime, mis aga kahjuks ei tähenda seda, et info mu alateadvusest sinna jälgi jätmata mööda läheks. Nii ka selle reklaamtahvliga. Silmasin seda vaid hetkeks, kuid järgmise foori juures peatudes kaalusin lausa tagasipööret, et uurima minna, kas ma mitte valesti ei näinud.

Üldiselt ei ole mul midagi reklaamide või relvade vastu ja ma ei saa siiani päris täpselt aru, mis mind niiviisi riivas. Võib-olla olen oma teadlikus ignorantsuses minetanud võime tunnetada reaalsust, kuid lastele suunatud välireklaamid on minu jaoks alati pigem hea maitse piire ületavad, olgu nad siis kui maitsekad tahes. Nüüd aga reklaamime (mängu)relvi…

Rubriigid:Muud Sildid:, ,

Ootustest ja ootamisest

26. nov. 2019 Lisa kommentaar

Milline ootaja ma olen? Kui tihti taban end ootamas? Millega täidan ootamisele kuluva aja? Kuidas ootamine mind mõjutab? Kuidas erinevad ootused iseendale ootustest kellegi teisega seoses?

Viimastel päevadel on aktuaaalseks muutunud ootamise ja ootustega seonduvad teemad. Erinevates vestlustes kerkivad märksõnad üha uuesti ja uuesti, kuid kahjuks jäi märkamata see kõige esimene vihje, millest kõik alguse sai. Võib-olla on põhjuseks peagi saabuvad pühad, mille piparkoogilõhnalist hõngu linnas juba küllaga tunda, võib-olla aastalõpuga seotud ootusärevus või paanika, mis inimestes vaikselt hoogu kogumas.

Kas ma oskan oodata? Kas ma üldse tean, mida ootan?

Naljakad lood nende ootamistega. Mõtlen, et olen milleski hea või siis hoopis vastupidi, kuni keegi mu arvamuse kahtluse alla seab. Enamasti end ise kõrvalt ei vaata, objektiivsest hindamisest rääkimata. Võin koguni mõelda, et selleks puudub vajadus, sest tunnen end niigi, kuid tegelikult… pole sellele lihtsalt veel tulnud. Samamoodi võib olla ka selle pikema perspektiivi märkamisega, mis ootamas nädalate või aastate taga. Või oli see nüüd vastupidi…

Oskan ma nautida hetke, mis sülle kukkus või täidan ka selle ootamisega?

Iga päev on täis pikitud hetki, mida nii mõnigi kord alateadlikult “tühjaks” ja seega kasutuks tembeldan. Kuni kraanist sooja vett tulema hakkab; vesi kannus keema läheb; lift õigele korrusele jõuab; tuli fooris vahetub; jalakäija tee ületab; teine pool kõnele, sõnumile või kirjale vastab; laps sõõmise või kaaslane seletamise lõpetab… Võiks jätkata veel kaua, sest hetked igas mu päevas on täis erinevaid ootamisi. Ükskõik, kuidas nendele vaatan või neisse suhtun, oleneb neile tähenduse ja sisu andmine enamasti vaid minust endast. Mu selle hetke emotsioonist või mõttest.

Rubriigid:Muud Sildid:,

Meistrid, sellid, õpipoisid aka teooria ja praktika

22. nov. 2019 Lisa kommentaar

‘Tulevad koolipingist ja hakkavad kohe kõike muutma, kõiki õpetama, endale aru andmata, et nende teoreetilised teadmised vajavad enne praktikasse panemist mõningast kohandamist.”

Umbes selliselt võttis vennaraas kokku otse koolipingist ehitusobjektile tulevate projektijuhtidega kaasnevad igapäevased väljakutsed. Segadust ei tekita vanus või teoreetiliste teadmiste puudus, hoopis tasakaalu leidmine teooria ja praktika vahel. MS Project võimaldab paljut ja on hea abimees, kuid seda vaid juhul kui olulised väljad täidetud. Olulise leidmine aga ei pruugigi nii lihtne olla, sest ressursid paberil ja tavaelus on mõneti erinevad. Eriti veel siis, kui suur projekt peenikesteks pulkadeks lahti võtta. Ressursi all pean hetkel silmas inimest, seda kõige tavalisemat töömeest või -naist, kellest tegelikult kõik oleneb ja kelle tegemiste tagajärjel asjad juhtuvad (ning hooned kerkivad).

Istusime õhtul paar tundi väikese seltskonnaga laua ümber ja rääkisime oma igapäevastest tegemistest. Ootustest, eesmärkidest, takistustest ja plaanidest. Püüdsime vastata (mentori) küsimustele ja vaadata enda sisse.

Erineva tausta, kogemuste ja teadmistega osalejad, kes igapäevaselt oma asja ajamas. Erinevad inimesed, kuid sarnased väljakutsed. Mitte midagi võimatut või ületamatut, tegemist vaid teooria ühendamisega praktikaga. Konksuks asja juures, et igaüks ise saab ja peab praktikasse panema oma nii mitmekesised teoreetilised teadmised. Mitte teoreetiliste teadmiste vähesus, vaid nende kohane rakendamine praktikas on selleks kõige suuremaks väljakutseks. Valmisolek õppida, konsulteerida, end ise arendada ja motiveerida, ning mitmed teised tegevused, mille puhul oluliseks märksõnaks järjekindlus. Väikesed asjad, mis kokku liidetuna annavad suure tulemuse.

Istusin seal ja meenusid venna poolt räägitud lood. Näiliselt lihtne on jagada näpunäiteid ja juhiseid, hoopis raskem ise nende järele toimetada. Samamoodi, nagu eristab valmisolek jätkuvalt õppida ja end ise arendada üht projektijuhti teisest, on meie kõigiga.

Olen olnud “kõige targemaks inimeseks ruumis” mitmeid aastaid, juhtinud ja juhendanud, leidnud lahendusi erinevatele olukordadele. Eelnev on mind küll mõneti ette valmistanud selleks, millega täna silmitsi seisan, kuid nii mõneski mõttes alustan siiski taas algusest. Kuulan, vaatan ja vastan küsimustele, ning mitte seepärast, et pean. Esimest korda üle paljude aastate teen asju seepärast, et tahan. Teen seda iseenda jaoks ja iseendale.

Pilt: opndsn.com

Rubriigid:Muud Sildid:, ,