Ei midagi uut

19. märts 2019 Lisa kommentaar

“Kuidas oli?” küsib ta raamatut vastu võttes.

“Ah ei midagi uut,” saab ta napisõnalise vastuse. “Liiga ameerikapärane.”

Kusagilt on kõrva jäänud väide, et leiame seda, mida otsime. Kõlab igati loogiliselt, kuid sisaldab eeldust, et teame, mida otsime, sest kuidas muidu teaksime, et oleme otsitava leidnud… Jah, mängud sõnadega, ega mõte olegi mingi lõpliku tõe pakkumine, pigem mõtisklus sellest, et palju lihtsam on otsida siis kui tean, mida otsin.

Rumal, miks püüad muuta maailma, muuda iseend ja maailmas üks rumal vähem.

Aastaid tagasi kontori seinalt lugesin ja tundsin sügavat solvumist, sest kindlasti oli keegi selle sinna just minu jaoks riputanud. 🙂

Vana ja uus, sisu ja vorm – igapäevaseks saanud sõnapaarid. Pean hoidma neid meeles, kuulama ja püüdma mõista, kuid nii mõnigi kord leppima teadmatusega, sest vestluspartner ei soovi või oska veel oma mõtteid sõnastada.

Uue ihalus kammitsemas meeli, tundub vana juba äraproovitu ja väheväärtuslikuna. Pilk silmapiirile kinnitunud ja ootused suured, jääb see, mis siinsamas nina all, üha tihemini tähelepanuta. Väline kaalub üles kõik muu, sest sisusse süüvimiseks peaks võtma aega, kuid ikka ja alati käib see millegi muu arvelt. Nii palju on sellist, mille oma elus kasutusele võtmiseks on vaja see eelnevalt “enda omaks” mõelda. Teeme kõike ju ennekõike iseendale, isegi kui mõnikord see esmapilgul nii ei tundu. Teiste kogemus läbi erinevate lugude on küll põnev teada, kuid kui seda enese jaoks lahti ei mõtesta, jääb sisu tihti kättesaamatuks ja selle rakendamine näib võimatuna.

Taban end aegajalt mõtisklemast, et kas elan minevikus, olen takerdunud lugudesse, mis kusagile ei vii püüan ja püüan mõista midagi, mis mind edasi ei kanna.

Olen viimasel ajal läbi soovituste mitmeid selliseid raamatuid lugenud, millest raamatupoes muidu mööda läheksin ja mida ka raamatukogus arvatavasti kätte ei võtaks. Igaühest taasavastanud midagi sellist, mida enne teadsin, kuid enese jaoks konteksti panna ei osanud või ei tahtnud. Mõnikord polnud valmis, teinekord oli liiga valus tunnistada, et teema mind puudutab.

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Õigusest olla aus

15. märts 2019 Lisa kommentaar

“Sa meeldid mulle,” ütles temake.

Võib-olla oli see nii, võib-olla kõlas kuidagi teisiti, oluline on vaid asjaolu, et ühest lausest sai alguse aastaid kestnud segadus, mis nii mõnegi inimese elu pea peale pööras. Mitte, et see oleks olnud üdini halb – tagasi vaadates mitte -, kuid kes oskas siis seda arvata.

Peategelasteks meesterahvas, 30+, suhtes 5+ aastat ja naisterahvas, 30+, suhtes 7+ aastat, 2 last. Tutvunud läbi ühiste sõprade ja ühendatud läbi hobi juba mõned aastad. Meesterahvas end otsimas, seda enesele veel teadvustamata, tihti rahulolematu nii töö kui suhtega seoses ja kaasa suhtes pehmelt öeldes solvav kui pikk õhtu kombineerida alkoholiga. Suhetega seonduv praktika sellestsamast suhtest ja teooriad peaaegu tundmata mõiste, sest suhe justkui toimis. Naisterahvas otsimas midagi hingele, sest kaua kestnud suhe teiste poolt peale sunnitud (?) ja lähedustunne kaaslasega kadunud aastaid tagasi (kui kunagi üldse eksisteeris). Suhetega seonduvates teooriates tugev ja sellealase nõu jagamine sõbrannadele pea igapäevane tegevus.

Järgneb…

See petlik esimene pilk

14. märts 2019 Lisa kommentaar

40% on sõbralikud, 40% neutraalsed ja nende kallutamine positiivsusele ei tohiks raske olla, 20% on negatiivsed ja nende suhtumise muutmine on tavaliselt väga raske.

Mäletan üht aastatetagust hetke, mil peale loengut õppejõuga tahvli ees seisime ja suhetest rääkisime. Tema sõnum oli lihtne, kuid tänu sellele, loengu teemast kaugel olnud vestlusele, avanes minu jaoks nii mitmeski mõttes hoopis teine maailm.

Võib-olla Sa tead seda tunnet, mis mõne inimesega suheldes Su sisse jääb. Justkui oleks midagi valest, kuigi tema käitumisest ja sõnadest seda välja lugeda ei õnnestu. Võtad julguse kokku ja küsid, kuid vastuseks järgneb tavaliselt, et kõik on korras. Teinekord nii ongi ja tema sees toimuv ei ole Sinuga kuidagi seotud, kuid see tunne Su sees elab edasi, järgmise ja ülejärgmise kontakti ajal veelgi süvenedes.

Intuitsioon on alati olnud rohkem naiste teema. Ses mõttes, et nad on selle tähele panemise, kuulamise ja järgimise osas hoopis osavamad. Võib-olla peangi olema tänulik just naisterahvastele oma elus, kes on oma teadmisi intuitsiooni osas ka minuga jaganud ja niiviisi aidanud omandada praktilisi õppetunde otse elust. Arvatavasti just tänu nendele sain võtta komplimendina ka terapeudi ütlust paar aastat tagasi, see puudutas enesega kontaktis olemist. Esmapilgul tundub justkui hoopis teine teema, kuid algas see siiski tähelepanelikest inimestest (loe: naisterahvastest) mu ümber, kes oma tähelepanekuid pelgalt enese teada ei jätnud ja minu sees toimuvale väga järjekindlalt, erinevaid küsimusi esitades, tähelepanu juhtisid, ühtlasi treenides mind sama ka teistes märkama.

Aastaid tagasi korjasin ühelt koolituselt üles lähenemise, et kui miski raiskab mu aega, raha või närve, siis PEAN sellega tegelema. Mitte alati ei ole see tegelemine õnnestunud, eriti kui tegemist inimestega. Usk, et inimesed on “ilusad ja head”, ähmastab nii mõnigi kord tegelikku pilti, muutes otsustamise keeruliseks. Ühelt poolt tahaks aidata, anda suhtele veel ühe võimaluse, kuid teiselt poolt segab see tunne (intuitsioon), mis korjab üles silmaga nähtamatu ja ütleb, et “aeg tuleb maha võtta”, ning lihtsalt vaadata, kuhu asi areneb.

Harjumuste ori

13. märts 2019 Lisa kommentaar

Öeldakse, et harjumused teevad meist selle, kes oleme ja seega, soovides muutuda, peaksime üle vaatama oma harjumused. Need, mis töötavad meie heaks ja ka need teised, millest väga rääkida ei tahaks, kuid mis ilmselgelt ei aita meid sellise elu poole, millist enesele soovime.

Harjumuste muutmine on pehmelt öeldes väljakutsuv. Võib alustada hiilivalt, muuta üht, liikuda siis teiseni jne, kuid võib ka korraga mitu neist ette võtta. Seda viimast soovitavad paljud praktikud, kelle nimed jätan enda teada*, kuid kelle lähenemise kiidan heaks ja praktiseerin nüüd (vahelduva eduga) ka oma elus.

Miks oma harjumusi üldse muutma peaks? Miks? See küsimuste ema ja isa, üks mu viimaste aastate teadvustatud lemmikutest. Küsimus, mille peale laps mulle alati etteheitvalt otsa vaatas ja palus, et ma seda temalt enam ei küsiks. Ei küsinud, kuni järgmise korrani. 😉 Loodetavasti oli see küsimus üks paljudest küsimustest, mille abil ta iseseisvalt mõtlema ja otsustama õppis. Peaks selle talt üle küsima…

Olen alati palju lugenud. Valinud raamatud olenevalt eluetapist või meeleolust, nii mõnedki pooleli jätnud ja riiulisse pannud, et need siis kunagi hiljem, mõnikord alles aastate pärast, taas kätte võtta ning leida sealt täpselt seda, mis just sel hetkel vajalik ja kõnetab. Üks harjumustest, millele hakkasin tähelepanu pöörama alles siis kui mõned tuttavad mu raamatusoovitustele reageerisid sõnadega, et raamat “ei kõneta” neid. Muidugi ei kõneta, kuni” õpilane on valmis”…

Mõned päevad tagasi, loo pealkirja siia salvestades, elas mu peas hoopis lühem lugu. Sellest, kuidas laps autosse teistsuguse telefonihoidiku ostis ja kuidas ma seda kuid kodus sahtlis hoidsin, enne kui autosse kinnitasin. Muidugi, vana hoidja toimis suurepäraselt ja oli igati praktiline, v.a suvel kui telefon päikese käes üle kuumenes, kuid suve ja palavuseni oli ju aega. Mõned nädalad kasutasin ikka veel vana hoidjat (oli nii käe sees) ja uus oli sealsamas kõrval, õiget aega ootamas, kuni mõned päevad tagasi lõpuks vana (kiusatuste vältimiseks) eemaldasin ja uue kasutusele võtsin. Muidugi olin sunnitud 😉 selleks muutma paari harjumust, kuid kokkuvõttes on uus hoidja ikka väga mugav. Vau ja aitäh Sulle!

Vaadates tagasi viimastele kuudele, mil kiivalt ühest, esmapilgul väheolulisest (vanast) harjumusest, sellele erilist tähelepanu pööramata, kinni hoidsin, saan vaid nentida tõsiasja – hea, et niigi läks. See esmapilgul väheoluline tõi mu tähelepanu sellele, kuidas ma nii mõnigi kord muutun kannatamatuks inimestega enda ümber, sest nad ei ole piisavalt kiired uute harjumuste omandamisel.

Selline natuke triviaalne lugu. Muidugi võiks kirjutada “suurtest”, kohe ja kiiresti “elu muutvatest” harjumustest, sellistest, millest kuuldes tekiks tahtmine neid samal hetkel järele proovida, kuid olen aru saanud, et võimalustest tulvil valik on alati kirju ja mitmekesine. Igaüks soovitab oma ja võib-olla ka läbiproovitut, kuid põhjuse, miks ma midagi ette võtan, ning et see ka kestma jääks ja harjumuseks muutuks, saan leida vaid ma ise.

*- jagan meeleldi raamatusoovitusi, kuid selle Sulle kõige sobivama leidmiseks peame natuke koostööd tegema. 😉

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Vaid mina tean

11. märts 2019 2 kommentaari

Ta võttis kapist triikimata särgi ja pani selga. “Kui ma selle peale kampsuni panen, siis ei näe ju keegi, et see on tegelikult kortsus,” mõtles ta hetkeks, võttis siis särgi seljast ja pani triikraua sooja…

Meenus kusagilt kuuldud lugu sellest, kuidas ema tütrele elutarkust jagades põhjendas vajadust korraliku aluspesu kandmiseks iga päev. Ta ütles, et tegelikult ei tea me hommikul kodust väljudes kunagi, millal sinna naaseme või millistel tingimustel on vaja riietest loobuda. Näiteks ei ole me keegi kaitstud õnnetuse eest ja sattudes olukorras, kus keegi teine meid lahti riietab, ei pea me vähemalt muretsema, millist pesu kanname…

Naljakas, kuidas täiesti tähtsusetud ja esmapilgul üldse mitte seotud lood leiavad seose ning lähtuvalt sellest muudavad meie käitumist. Iga päev.

Rubriigid:Muud

Vajaduspõhine sõprus

6. märts 2019 Lisa kommentaar

Kuna viimase aja vestlused on sõprusega seonduvasse taas ja taas takerdunud, siis võib-olla pakub see huvi ka nendele, kel kusagil mõni sõber ootamas. Üllatav tähelepanek siinkohal, et inimesed, kel enesel kõik justkui selge, satuvad sõbraks olemist seletada püüdes enamasti kimbatusse. Arusaamatult tihti püütakse kasutada seda – sa ju tead küll – lähenemist, või tuuakse vabanduseks “sõnaosavuse” puudumise. Kuidas aga kuulaja mõistab midagi, mis seletajal eneselgi veel selgusetu või sõnadesse panemata, jääbki vaid kuulaja otsustada.

Püüdsin meenutada, et kuna ja kellega sõpruse teemal esimesed tõsised jutuajamised pidasin ja meenus üks naiskolleeg aastast 1995 (või 1996) ning see, kuidas püüdsime mõlema poole jaoks ühtviisi arusaadavalt sõnastada mehe ja naise vahelist sõprussuhet. Kõige keerulisemaks osutus juba siis piiride teema, st mida, kui palju ja kas üldse rääkida, eriti kui sõpradel (mehel ja naisel) oma teine pool olemas. Ega ma täpselt mäletagi, kaugele oma arutlustega jõudsime, sest elu tuli vahele. Tagasi vaadates tundub, et pidanuksin hoopis rohkem süvenema ja enese jaoks lahti mõtestama, võib-olla oleks see päästnud mõnest hilisemast, väga valusaks osutunud, õppetunnist.

Tagasi tänasesse päeva.

Kiire ülevaatena võib öelda, et mehed (sõbrad) omavahel on lihtne kooslus, kord või paar aastas saame kokku, võtame tunni või kaks ja vahetame õlleklaasi taga olulise info. Hea on teada, mis teise elus toimumas, kuid üle tähtsustada seda ei maksa, sest tegemist ju siiski eluga, mida ta ise elab. Kui kõik on hästi, nii öeldaksegi, ja kui ka pole, selgub see kunagi hiljem, siis kui taas kõik jälle hästi. Võib-olla naerdakse oma rumaluse üle, tavaliselt minnakse sellest aga lihtsalt mööda.

Naised (sõbrannad) omavahel jätavad kõrvaltvaatajale mulje, et kogu suhtlemine peaks toimuma veelgi tihemini ja suuremates kogustes. Teistmoodi vist ei saakski, sest igas päevas toimuva nüansirohkus läheks ajas lihtsalt kaduma, täna oluline ei pruugi seda homme enam teps mitte olla. Samas kergendavad sõbrannad tihti nii mõnegi (sõbranna) mehe muidu ülejõu käivaks osutuvat (kuulamise) koormat, kuid kuni tasakaal paigas ja ka mees kursis, kuhupoole nende ühine elu veeremas, kõik suht hästi olema peaks.

Naine ja mees on sõprade selleks kõige põnevamaks koosluseks. Kõigepealt kasvõi juba nime pärast. Nimetan oma naissoost sõpru sõpradeks, paar minu (meessoost) sõpra enda omi sõbrannadeks ja mõni kasutab vaid eesnime või väldib muul moel täpsustamist, sest “pole mõtet inimesi kastidesse panna”. Võib ju mõelda, et keda see semantika ikka huvitab, kuid kas mitte just sõnad (loe: nimetused) ei kanna suurt osa asjade sisust. Kuna termin (sõber) on minu jaoks paigas olnud juba palju aastaid, siis on täna väga raske leida seda esimest hetke, mis määravaks sai. Naljaga võib öelda, et mingis mõttes on mu elu ka lihtsam, sest öeldes, käisin sõbraga väljas või kinos, järgnevad reeglina küsimused sisu, mitte asjaosaliste kohta. Mõnikord harva järgneb küsimus, et miks mind kaasa ei kutsunud, ja sellega asi ka piirdub, sest igaüks valib ju ise, millise sõbraga ja kus ta käib…

Uitmõte: võib-olla ulatab sõna sõber kasutuselevõtt hoopis mu noorusaega, mil paras memmekas olin ja enamasti tüdrukute seltskonda eelistasin, sest nendega oli palju huvitavam.

Huvitav on olnud jälgida inimeste reaktsioone olukorras, kus mõnd oma naissoost sõpra tutvustades tema kohta lihtsalt sõber ütlen, mitte mingit laiemalt aktsepteeritud terminit – endine kolleeg, naaber, kursaõde – ei kasuta. Tundub, et väga lihtne on teistes niiviisi segadust tekitada, sest meesterahva naissoost sõber (ja vastupidi) kõlab piisavalt kahemõttelisega, et sellest seltskonnas asjaosaliste kuuldes mitte rääkida.

Miks üldse on ühel (suhtes oleval) naiste- või meesterahval vaja sõpra, kes ei ole samast soost (ja kellega ta ei ole suhtes)? Kuidas selline sõber tekkis/tekib? Miks sellist suhet pidada? Kas seda suhet võiks nimetada kuidagi teisiti? Küsimusi rohkem kui vastuseid.

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Ma ei oska seda…

2. märts 2019 Lisa kommentaar

Naljakas, kuidas väikesed asjad võivad teinekord ärritada. Mind, kes ma enamikele olukordadele stoilise rahu või üllatunud kulmukergitusega lähenen. Mind, kes ma mõtlen, et ei peaks enam üllatuma, sest inimesed ongi väga erinevad.

Kui keegi ütleb: “Ma ei oska…,” kõlab see minu jaoks kui võimalus, väljakutse minna ja õpetada, näidata ette ja teha selgeks. Mitte et ma iga kord ka ise kohe oskaksin, kuid väljakutsed on ju põnevad. Ärrituse osa tuleneb aga sellest kui see kellegi “ma ei oska!” on nii lõplik ja resoluutne, et isegi mina tunnen tahtmist nõusolevalt peaga noogutada ja lihtsalt loobuda. Miks kulutada end müüride murdmisele kui alati on kusagil keegi, kes “ma ei oska!” hüüdes abiotsivalt ringi vaatab ja tänulik on kui võtan aja ja süvenen.