Inimesed on ilusad ja head (täiendatud)

17. veebr. 2020 Kommentaarid kinni

/ “Teie autoga toimus parklas avarii…” /

Telefonikõne, mis sunnib katkestama käsilolevad tegevused ja halvimat oodates auto juurde minema. Olukord, mida seni vaid filmides näinud, koos kõikide nende paanikas tegelastega, kes õhku ahmides kusagile tormasid. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Aastate jooksul on mu kasutuses olnud sõidukitega juhtunud igasuguseid, nii naljakaid kui ka õpetlikke lugusid. Naljakaks muutuvad juhtumid muidugi alles hiljem, siis kui ehmatus möödas. Arvatavasti on see kuidagi seotud neisse peidetud õppetundide omandamise või uute teadmistega, kuid las see hetkel jääb. Tabasin end mõttelt, et tegelikult on mul ju päris hästi läinud, vaadates tagasi aastate jooksul juhtunule. Kui aga hakkasin mõttes kokku lugema olukordi, kus olen auto juurde minnes avastanud või muul moel teada saanud, et vahepeal on sellega midagi ebameeldivat toimunud, üllatusin ka ise.

Kui nüüd küsida, et kas tahaksid saada sarnase sisuga kõnet, nagu loo alguses ära toodud, siis mida vastaksid? Esimese hooga võib see vastus olla kindel EI, aga järele mõeldes?

Kõndida auto juurde teadmisega, et midagi on juhtunud, ei ole hea, sest meel oskab silme ette manada igasuguseid pilte, üks hullem kui teine, aga teadmine, et seal on ootamas keegi, kes saab vastata küsimustele toimunu kohta, mõjub rahustavalt. Lisaks meelerahule muidugi ka rahakotti säästvalt, sest kasko omavastutuse summa hüvitab kellegi teise kindlustus. Jutt läks rahateemale, mis paraku kaasneb peaaegu iga kahjujuhtumiga. Meenutades aga varasemaid situatsioone, kus kahju tekitaja kohapeal ei oodanud, tuleb tunnistada, et mu esimene mõte ei olnud rahaga seotud. Selleks oli hoopis pettumus, et see keegi ei võtnud isegi nii palju vaevaks, et kojamehe vahele väikest vabandust jätta…

Eksimuse tunnistamine nõuab enamasti vaid julgust. Olukordades, kus pealtnägijad puuduvad, ka tavalisest arenenumat autunnet. Petlik mõte, et võib-olla pääseks “puhtalt”, võib tabada meist igaüht, eriti veel situatsioonis, mida varem pole ette tulnud ja käitumisviis seega paika panemata. Nii lihtne oleks põgeneda, sest keegi ju ei näinud…

Minu siiras imetlus kõikidele neile, kes oma eksimusi tunnistada julgevad. Ise. Ilma, et sellele peaks osutama. Mulle meeldib mõte, et inimesed on ilusad ja head. 🙂

Pilt: Free Photo Library by Pexels.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

(Kvaliteet)aeg iseendaga

15. veebr. 2020 Kommentaarid kinni

“Aeg Iseendaga on kvaliteet aeg”

Jäi tuttava* FB lehel silma ja hakkas kummitama. Tabasin end mõttelt, et minu aeg iseendaga on olnud tihti kvaliteedist kaugel ja kvantiteedist pole mõtet rääkida, sest iseenda eest ei pääse. Samas mõtlen, et tegelikult on asjad päris hästi. Kvantiteedi ja kvaliteedi koha pealt. Või nii mulle endale tundub. Kuid arvatavasti pole ma ainus…

Hmm, taas kord üks keeruline teema üles korjatud ja vaid pooleldi läbi mõeldud.

*- kui inimesed enda poolt välja hõigatud ja tihti päris hästi kõlavatest tarkuseteradest murdosagi oma ellu rakendaksid, oleks see Elu hoopis erinev… (Jah, kallis õde, see pole tõesti minu asi ja ma ei saa aidata kedagi peale iseenda.)


Võtsin postituse vahepeal maha, tundus kuidagi liiga virisev, inimese suhtes, kellelt mõttetera laenasin. Kustutada aga ei saanud, sest siis läinuksin vastuollu iseendaga ja seda ma ju ei soovi. 😉

Päeva jooksul sattusin samal teemal paari sõbraga rääkima ja see pani mind enda sisse vaatama, ning otsima, et mis mind siis tegelikult puudutas ja miks. Teadsin, et “kvaliteet” on üheks märksõnaks, kuid edasi?

Juhuslikult** sattusin kuulama The 5 Love Languages by Gary Chapman on Blinkist ja mõistsin, mis mind eelpoolviidatud mõtteteraga seoses häiris. Mitte selle autor, tema elu ja valikud. Hoopis minu enda põgenemised. Iseenda, väljakutsete ja teiste eest. Hetked, mil “võtan aja maha” ja olen iseendaga, sest olen kaotanud (sisemise) rahu. Lasnud end riivata välisest, nii et “veri lendab”. Kedagi aidata püüdes…

Meil kõigil on oma viis hakkama saamiseks. Mõnel on selleks illusioonide loomine, ilusate piltide või suurepäraste tarkuseterade jagamine FBs. Minul on selleks kirjutamine. See aitab mõelda, tagasi vaadates hinnata, kas mõtlen samamoodi ka homme või aasta pärast. Tabada, kas muutun (loe: arenen) ja millises suunas.

**- ma ei usu juhustesse.

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Kui lumesadu algas, siis linnud vaikisid

13. veebr. 2020 Kommentaarid kinni

Tabasin hetke, mil vihm läks üle lörtsiks ja siis juba laiaks lumesajuks. Tänavalaternate valguses oli langevad lumeräitsakad imeilusad, mis sellest, et näol ja kätel nad nii ei tundunud. Kuid seda oligi vaid korraks, jätkus mõnekümneks minutiks ja siis oli taas kõik endine. Kerge vihmasadu jätkus.

Viiv enne seda kõike kuulasin linnulaulu ja mõtisklesin omaette, et kes need lauluhimulised siin küll olla võivad. Kevad alles lubadusena kalendris kirjas, kuid keegi juba laulab. Kuid mitte kauaks. Koos lumesajuga saabus vaikus. Korraks. Siis täitis selle vareste kraaksumine ja kajakate kisa. Uus päev oli alanud.

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Raamatud, millest ma ei kirjuta

5. veebr. 2020 Kommentaarid kinni

Juba mõned nädalad on see teema mu meeles mõlkunud. Ühelt poolt justkui enese õigustamiseks ja teisalt seepärast, et ka minu elus on palju sellist, mille sõnadesse panemist ma mõnikord väldin. Mida aeg edasi, seda teadlikum see tegevus on. Saan mõttel otsekui sabast kinni, tõstan ta silmade ette ja vaatan iga külje pealt. Hindavalt.

Ajaga on tekkinud teadmine, et vaid head mõtted väärivad üles tähendamist. Mõnikord ka kellegi teisega jagamist. See justkui teeb nad veelgi paremaks või aitab neis märgata midagi sellist, mis muidu märkamata jääks. Avastada “uut” isegi selles, mis mugavalt tuttavlik ja kodune, igati loomulik. Killuke minust enesest.

Loen üht raamatut, mille autori eelmine teos oli mu jaoks järjekindlalt huvitav. Täis pead pööritama panevaid keerutusi. Raske ette aimata, mis tulemas, järgmisel leheküljepöördel ootamas. Nii oli. Hetkel on mõneti teistmoodi. Huvitav, kuid keeruline. Liiga keeruline. Samas aga piisavalt huvitav, et jätkata, pöörata järgmine lehekülg ja närida end sellest läbi.

Kõiki raamatuid ei jõua lugeda. Kahjuks. Isegi hea või väga hea tahtmise juures. Selleks poleks lihtsalt aega. Kindlasti ka mitte huvi või neid nii vajalikke eelteadmisi. Kuid samas ma tahaks. Mõista ja aru saada.

Pilt: lithub.com

Suurelt mõtlemise maagia, David J. Schwartz

4. veebr. 2020 Kommentaarid kinni

Raamat, mida olen viimase paari aasta jooksul korduvalt lugenud. Hulk ajatult lihtsaid tehnikaid enda ja teiste päeva(de) paremaks muutmiseks.

Pilt: apollo.ee

Rubriigid:Muud, Raamatud Sildid:

Ma armastan Sind!

28. jaan. 2020 Kommentaarid kinni

Nädalavahetus oli täidetud emotsioonidega. Mitmete suurepäraste esinejatega, kes kõik, ühel või teisel viisil, jagasid oma Elu lugu. Lisaks vestlused erinevate inimestega, rohkesti huvitavaid tähelepanekuid ja põnevaid mõttearendusi. Palju nalja ja naeru, sekka pisaraid, vargsi näpuotsaga silmanurgast pühitud.

Minu jaoks on teiste lugudega alati see teema, et nad toovad silme ette näod või meenutavad olukordi, mis laval toimuvaga otseselt seotud pole, kuid siiski nii sarnastena näivad. Täitsa naljakas, kuivõrd erinevad me igaüks omaette oleme ja samas siiski ka kellegi teisega sarnaneme. Lausa nii palju, et hirmutab. Kõik need mõtted, unistused ja hirmud, lootus homse päevaga seoses, armastus.

Mingil hetkel, saalis püsti olles ja aplodeerides, tabasin end mõttelt, et ajaga pole midagi muutunud. Armastusega seoses. Iga väljaöeldu kehtib endistviisi. Emotsioonid on lahtunud ja alles jätnud teadmise, et armastus on. Kõik need korrad, mil see sai sõnadesse pandud, lisaks hetked, mil “armastan sind!” vaid mõtteks jäigi. Kahtlusega, justkui oleksid sõnad kohatud või pole aeg veel õige. Mõnikord dubleeritud tegudega, mis kõnelesid selget keelt, kuid kurtidele kõrvadele.

Kuid armastus on. Sõltumata sellest, mida keegi sellest arvab. Näeb ju vaid see, kes näha tahab. Samamoodi, nagu on päikesega, mis ei ole kusagile kadunud, isegi kui ilm on hall ja vihma kallab. Siis loebki vaid teadmine, usk, et see on vaid ajutine, samas millekski vajalik vaheldus. Tasakaaluks, et me ei unustaks, armastus on, ka siis kui me seda parajasti tähele ei pane või nägemast keeldume.

Armastusega on on vist samamoodi, nagu ka kõige muuga elus – seda saab õppida. Peab vaid julgust olema. Enesele otsa vaatamiseks ja selle tunnistamiseks. Mul on vedanud. Mu ümber on inimesed, keda armastan. Kes on õpetanud mind armastama. Isegi kui nad pole seda sõnadesse pannnud. Igaüks eraldi.

Sa oled õpetanud mind armastama. Sõnades ja tegudes. Aitäh Sulle! Tean, et ma ei ole oma armastust väljendanud nii tihti kui oleksin pidanud. Pannud seda sõnadesse või näidanud tegudega. Nii mõnigi kord olen seda hoopis varjanud, arvanud, et “kuri olemine” on vajalik ja õpetab. Ma eksisin!

Pilt: inkandlise.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,

Kokkulepe iseendaga: lihtsalt kuulan, ei küsi ega kommenteeri

25. jaan. 2020 Kommentaarid kinni

Avastasin juba aastaid tagasi, et kellegagi koos reisile minnes tutvun nii mõnigi kord justkui uue inimesega. Enamasti on see avastus positiivne, kuid kes sinna teise sisse näeb. Räägin ikka vaid sellest, mida ise näen ja tunnen. 😉

Reisin tihti koos erinevate inimestega, nii lühemalt kui pikemalt. Olen suhteliselt tolerantne ja püüan teisi võtta nii nagu nad on. Püüan mõista, sest inimesed on minu jaoks huvitavad ja arusaamine, mis kellegi jaoks oluline või mitte, sisaldab endas enamasti ka väljakutset. Põnev on näha, kas see, mida sisetunne mulle ütleb, osutub tõeseks või mitte.

Pikemat aega suletud ruumis (auto, buss, lennuk, hotellituba) viibides ilmneb inimeste kohta nii mõndagi sellist, mida põgusamatel kokkupuudetel tähele ei pane, teadvustamisest rääkimata. Võib kuid, mõnikord aastaid kellegagi suhelda või koos töötada ja siis avastada, et ühine autosõit teise Eesti otsa või lennureis teise riiki toob välja hoopis teise inimese.

Samamoodi on ka minuga. 😉

Pilt: shutterstock.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,