Praktilistest valikutest: kolleegid või sõbrad

20. sept. 2019 Lisa kommentaar

Aastaid tagasi olime ühel õhtul kolleegidega linna peal ja sattusime kokku paari mu sõbraga. Tervitused vahetatud ja tutvustamised tehtud, liikusime edasi. Jutt läks sõpradele ja üks kolleeg küsis, kaua me juba suhtleme ja kuidas tuttavaks saime. Kuulnud, et tegemist endiste kolleegidega, kellega suhtlemist oleme aastaid jätkanud, oli tema kokkuvõte lihtne: need ju endised kolleegid, mitte mingid sõbrad. Mäletan, et jäime tol korral eriarvamustele. Mina, kes ma aastaid tagasi oma värske perekonnnaga pealinna kolisin ja tema, kes siin kogu teadliku elu veetnud.

Paar kuud tagasi sattusin vestlema noormehega, 23+ ja oma esimesel töökohal olnud 1,5+ aastat, kelle mõtisklustest koorusid välja rasked valikud.

/ “Kaalun kolleegide vahetamist sõprade vastu. Kolleegidega on nii paljust rääkida, oleme tihti koos ja sõprade jaoks pole enam aega…” /

Kuulasin teda ja mõtlesin, et mõnikord võib tõesti tunduda, justkui peaks lõpliku otsuse langetama siin ja praegu, ning muuta seda enam ei saa. Teinekord see nii ongi, kuid kas ka inimestega seoses?

Töökohad tulevad ja lähevad. Samamoodi kipub olema kolleegide ja üldse igasuguste inimestega, kellega oma elus lühema või pikema perioodi vältel kokku puutume. Kellest saab midagi rohkemat, selgub enamasti hiljem, peale töökoha või muu kokkupuutepunkti vahetust, siis kui kokkusaamised ei ole enam otseselt vajalikud või vältimatud. Aeg, distants ja meie valikud annavad vastuse, ilma et selle üle peaks eriliselt pead murdma.

Pilt: independent.co.uk

Sõnade vähene tähendus piiratud mängu maailmas

16. sept. 2019 Lisa kommentaar

Mõned nädalad tagasi keerlesid mõtted sõnade ümber, millele sõber tahtmatult tähelepanu juhtis. Mitte konkreetsete sõnade või lausete, vaid lihtsalt sõnade ümber. Nende, mida igapäevaselt kasutame, eriliselt tähelepanu pööramata sellele, tõstavad nad kuulaja taevasse või paiskavad põrmu.

Viimased aastad on andnud mulle hea võimaluse harjutamiseks – erinevaks sõnakasutuseks sarnastes situatsioonides. Mitte, et varem oleks võimalus puudunud, pigem ei pidanud seda nii oluliseks või oli kõrval keegi teine, keda ette lükata, mõnikord oli muud ja “tähtsamat” teha kui kellegi sõnadesse süveneda. See viimane on muidugi üks pooltõdedest, sest lapse kõrvalt õppisin tähelepanu pöörama nii sõnadele kui nende kasutamisele. Tagantjärele tarkusena tuleb muidugi tunnistada, et kuigi tähelepanekute praktikasse panemine viibis ja tihti ka ebaõnnestus, andis see siiski kindla teadmise, et sõnad on olulised. Nii need, mis välja öeldakse kui ka need, mis ütlemata jäetakse. Lisaks muidugi veel need, mis kusagile kirja pannakse ja seal oma “iseseisvat” elu elama hakkavad, sest on neid ju vajaduse korral võimalik üle vaadata, et öelda: aga seal või seal kirjutasid sa nii või naa…

Tasakaal on habras ja tegelikult ei tea ma siiani, kust jookseb piir, sest iga inimesega on see niivõrd erinev. Erinev võib ta sama inimesega olla ka meeleoludest või teemadest lähtuvalt. Liiga palju või liiga vähe sõnu? Oleneb kõik ju sellest, kuidas neile otsa vaadata või neid enda peas kuulata. Just see viimane on aastatega üha olulisemaks muutunud, sest chat on igapäevane ja suhtlemist (näiliselt) lihtsustav suhtluskanal. Paneme sellele kohati rohkem lootust kui omavahelisele suulisele suhtlemisele ja nii mõnigi kord pettume või lihtsalt loobume sisulistest vestlustest, sest millegi selgeks rääkimine õnnestub seal harva kui vestluskaaslane kohe samal lainel olema ei satu. Lisaks kogu see toksimisele kulutatud aeg ja vaev, mis läheb tühja, sest teine pool tegeleb oma vastuse, mitte su tekstiga, ning kõik need smile’id jm märgid, millele pööratakse kohati rohkem tähelepanu kui sõnumi sisule. Justkui naeratus sõimu lõpus selle olematuks muudaks…

Pilt: teachingenglish.org.uk

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Mees, kellel pole naist, ohuks teistele meestele?

13. sept. 2019 Lisa kommentaar

/ “Miks sul naist ei ole?” küsib üks meesterahvas teiselt.

“Milleks?” püüab see küsija teemaasetusele pihta saada. /

Teinekord kujunevad vestlused teistsuguseks kui algul arvata osanuks. Tavaliselt siis kui küsija väga järjekindel, ning taas ja taas sama teema juurde tagasi pöördub, seda üha uuesti sõnastades, sest vastused ei rahulda. Kunagi ammu olnuks taolised küsimused lubamatud, piiri ületamine hea tooni ja halva kasvatuse vahel, seda enam, et (ausalt) vastata poleks saanudki, riskimata mõne daami au või oma hea nimega. Kuid enam pole need ajad. Nüüd on pigem nii, nagu ühes reklaamis, kus malbe häälega naisterahva suust kõlab, et küsida võib kõike…

Pole saladus, et mullegi meeldib küsida, meeldib teada. Võrrelda vastuseid, mis antakse nendega, mille oma peas endale juba enne andnud olen. Inimesed on huvitavad, nende ootused ja soovid, jõud, mis neid edasi tõukavad või paigal hoiavad. Kuidagi on aga juhtunud nii, et naisterahvad on mind alati rohkem paelunud, nende mõtted ja tunded – müsteerium, millele harva jälile saan, siiski suures osas eksides. Meesterahvad on nende kõrval suht primitiivsed olevused. Mitte, et nendegi seas ei leiduks põnevaid vestluskaaslasi, kindlasti leidub, kuid neid on millegi pärast raskem avastada ja veelgi raskem avada. Või on iva selles, et tegelikult ma neid ei otsigi, pole põhjust. Kuid vahel harva satub mõni selline siiski ette ja siis on vestlused palju huvitavamad.

/ “Oled sa õnnelik?” küsib üks meesterahvas teiselt.

“Jah,” kõlab vastuseks.

“Aga miks sul naist ei ole?” vahetab esimene kiiresti teemat. /

Olen avastanud küsimustesse peidetud (võlu)maailma. Nii ise küsides kui teiste küsimusi kuulates. Kõik need eeldused, ootused ja kohati ka hirm, mis väljapääsu või siis hoopis vaigistamist otsivad. Peidetud küsimustesse või vestlusteemadesse, mis esmapilgul suht süütutena näivad, kuid mille kordumine mõnikord nii palju rohkem aimata laseb.

Pilt: gettyimages.co.uk

Sulle on sõnum

7. sept. 2019 Lisa kommentaar

Istusin keset päeva kodus ja maadlesin iseendaga. Tavaliselt lähen taoliste olukordade tekkides lihtsalt magama, kuid uni ei tulnud. Muidugi, suur valge väljas. Klõpsisin telekanaleid ja avastasin end hirmvana filmi vaatamas. Kindlasti mitte esimest korda, pigem kolmandat või nii. Miski kõnetab mind selles iga kord. Võib-olla oleks õigem öelda, kõnetab romantikut kusagil sügaval mu sisimas.

Meenusid korrad, mil olen lubanud mõnel netis alanud suhtel irl jätkuda. Inimesed, kes otsivad midagi, seda enese jaoks täpsemalt sõnadesse panemata.

“Kui ainult…”

Pilt: m.imdb.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Kui riidekapis pole ruumi ja midagi pole selga panna

6. sept. 2019 Lisa kommentaar

“Kui sa oma asju nii tihti pesed, siis kuluvad nad kiiremini läbi.”

Inimesed panevad tähele asju, millele isegi mõelda ei oska. Enamasti jätavad need esialgu enda teada. Toovad välja täiesti ootamatult, mingi suvalise vestluse käigus, mis teemaga kuidagi ei haaku. Jah, kõik on omavahel seotud, isegi kui seda kohe ei märka ja tegelikult on ju tore, et pannakse tähele ja jäetakse meelde.

Alternatiividele mõeldes meenus pealkirjaks olev lause ning nii mõnigi, kes peaks oma riideid tihemini pesema (ja vahetama). Samas aga, tihemini pestes kuluvad need ju kiiremini läbi…

Pilt: es.dreamstime.com

Rubriigid:Muud Sildid:,

Lapsikutest unistustest, tööst, keskkonnast ja iseenda muutmise võimalikkusest

5. sept. 2019 Lisa kommentaar

Mõned päevad tagasi võtsin vastu kummalise vabanduse, mis oli seotud vale mulje jätmisega. Kellegi poolt, kellega vaid põgusalt kokku puutusin, kuid kelle head mõtted ja positiivne ellusuhtumine mind sellele vaatamata kohe kõnetasid. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et kummalisena tundus vabandus vaid siis. Mõne aja pärast tabasin end mõttelt, et olen ju ka ise midagi taolist mõelnud ja välja öelnud, et teised liiga palju ei ootaks või pärast pettuma ei peaks.

Hilisemate vestluste käigus ilmnes, et särava pealispinna all peitis end valu ja ebakindlus, mis kogunenud paljude aastate jooksul, ootamas hetke, et välja voolata. Võiks mõelda, et nii palju lihtsam oleks inimeste sisse “mitte näha”, mitte teada, mis toimub nende elus tegelikult, kust nad tulevad ja mida enesega kaasas kannavad, kuid kas sellisel pealiskaudel suhtlemisel on üldse mõtet? Mis sellest pikemas perspektiivis välja tuleb?

Retoorilised küsimused. Kõigil on oma elu ja väljakutsed, millega tegeleda ja kõrvalseisjaid saab aidata vaid teatud piirini. Kunagi arvasin, et selle piiri paneb paika abistaja, kuid nüüd kaldun üha rohkem selle poole, et kellegi abistamine saab olla tulemuslik vaid siis kui toimub mõlema poole koostööna. Võib-olla on abistamine hoopis vale sõna ja lihtsam oleks kasutada midagi muud, kuid samas tundub see pea liiva alla panemisena, teiste ja ka iseenda petmisena.

Koolis käies õpetajad õpetavad ja abistavad, sama teevad kodus vanemad. Asudes uuele tööle, vajame teiste abi, et kiiremini kohaneda. Soovides paremat füüsilist vormi, kasutame treeneri abi. Uus hobi, mäng või muu toimetus tuleb kiiremini kätte kui laseme end kõrvalseisjatel aidata. Vahet pole, kas lihtsalt aitähi või siis teatud summa eest. Me kõik vajame abi ja arukas on seda enesele tunnistada ning abi otsida. Seda enam, et aidata saabki vaid teatud piirini ning oskuse omandamiseks vajaliku töö peame ja saame ainult me ise ära teha. Tahtes midagi muuta oma elus, peame alustama iseendast. Oskuste omandamine ei ole vaid teoreetilised teadmised. Kas saab keegi, kes ise pole kunagi teinud, õpetada tegemist kellelegi teisele? Teoreetilised teadmised on head, kuid need ei paranda kellegi füüsilist vormi, tervist või elu ilma neid praktikasse panemata, oma elus kasutusele võtmata.

Unustada ei saa ka keskkonda. Tööd teeme enamasti töö juures, füüsilist vormi ajame taga treeningsaalis või väljas, õpime koolis või mujal seda soodustavas keskkonnas jne. Ma ei väida, et seda kõike ei saa ka kodus teha, muidugi saab, kuid õige keskkond ja kaaslased on muutuste kiirendamisel suureks abiks. Võib-olla isegi nii palju, et taas unistada sama julgelt nagu lapsed seda teevad.

Pilt: images.app.goo.gl

Rubriigid:Muud Sildid:, , ,

Naeratustest, ilmast ja tervisest

4. sept. 2019 Lisa kommentaar

Eile naeratasin naisterahvale, kes viimasel hetkel vöötrajale tormamas oli, kuid siiski loobus ja kergelt mossis näoga mööduvaid autosid vaatas. Ta naeratas vastu. Mingis mõttes tabas see mind üllatusena, kuigi tegemist ju igati normaalse reaktsiooniga – peegeldada vastu. Loodan, et see naeratus muutis temagi päeva paremaks.

Ühes tänases vestluses tuli taas jutuks eestlaste komme jätta oma vastustesse tõlgendusvõimalus, ruum, mille küsija võib täita vastavalt oma meeleolule. “Kuidas läheb?” Igapäevane küsimus, millele harva tuleb vastuseks: “Hästi!”, ilma mingisuguste lisanditeta, mis selle hästi kohe küsimärgi alla seavad või millestki sõltuma panevad. “… paar päeva on ju juba päris hea ilm olnud,” või “… homseks lubati sadu…”, nagu oleks ilm see, mis meie päeva dikteerib. Miks panna end sõltuma millestki, mille üle kontroll nagunii puudub?

Sõbraga tuli täna jutuks, kuidas kellegi lause või sõna hea tuju vähemaks muudab. See viis mu mõtted vitamiinidele. 🙂 Esmapilgul võib-olla tõesti natuke raske seoseid näha, kuid tegelikult on kõik ju lihtne. Meie füüsiline keha vajab toimimiseks toitaineid, iga päev. Samamoodi vajab toitaineid ka meie meel. Kui keha puhul võib vale toitumine avalduda alles aastate pärast, siis vaimutoidu tervislikkuse puudumisel on peiteperiood reeglina hoopis lühem. Mõlemal puhul kannatab negatiivsete välismõjude ilmnedes meie vastupanuvõime ja me haigestume või saame haiget.

No one can make you feel inferior without your consent. Eleanor Roosevelt

See mõttetera jõudis minuni aastaid tagasi mingit keeletesti tehes. Sooviti selleteemalist esseed. Kahjuks ei mäleta, mida oma tolle aja tarkuses sinna kokku kirjutasin, kuid lause ise tegi mu sisse pesa. Heas mõttes.

Pilt: brightshinyobjects.net