Investeerimisest (ja suhetest)

2. apr. 2018 Lisa kommentaar

“Miks sa raiskad oma aega mu peale?”

Lugesin ja mõneti ootamatult hakkas see kunagi nii palju kordi erinevates versioonides mulle esitatud küsimus peas keerlema. Kindlasti oli põhjuseks raamat ja mina vaid süütu kõrvalseisja. 😉

Tegelikult aitas loetu taas kord mõtteid paremini ritta seada, sõnadesse panna selle, mida sisimas teadnud: teistele pühendatud aeg on minu jaoks olnud investeering juba aastaid. Suhetesse, organisatsiooni, tulevikku, iseendasse. Isegi kui mõni suhetest ajaproovile vastu ei ole pidanud, siis õppetunde sisaldas see siiski omajagu ja nende võrra olen nüüd ka rikkam ning võib-olla on seda ka teine pool. Jah, ikka ja alati saama peal väljas ning jätkuvalt otsimas seda, kus andmine oleks võimalik vastu saamata…

“Kindel, et sa tema peale niisama oma aega ei raiska?”

Kontekstist rebitud lausekatkend, mille sõber mõned päevad tagasi kuuldavale tõi. Loomulikult on sel oma eel- ja järellugu, kuid oluline on vaid see, et just tol hetkel vajasin meeldetuletust rohkem kui seda enesele tunnistada oskasin. Taas kord sain sellest aru alles toimunule tagasi vaadates ja olen tänulik, et mu kõrval on inimesed, kes julgevad oma tähelepanekud sõnadesse panna.

Olen kohanud paljusid, kelle jaoks teistesse investeerimine on otsekui kahe teraga mõõk. Ettevõtete juhte ja omanikke, kes seda lähtuvalt oma varasemast kogemusest suht tulutuks tegevuseks pidanud, sest “peale seda kui nad on asjad selgeks saanud, lähevad nad ja teevad oma firma ning hakkavad konkurentideks”. Kindlasti on õigustus ka sellisel mõtteviisil, kuid samas häirib see koostööd organisatsiooni siseselt ja rikub juba ette ka hilisemad partnerlussuhted. Kõik vaid seepärast, et mõtteviis: võidad-kaotan, teistsugust võimalust ette ei näegi.

Miks ma sellest kirjutan. Ühelt poolt selleks, et teha oma peas selge vahe esmapilgul sarnaste, kuid samas nii erinevate situatsioonide vahel. Teisalt aga seepärast, et juba mõnda aega on sarnased teemad mind aina teravamalt kõnetanud. Aastaid olen investeerinud oma aega inimestesse, neile (enda arust) parimat soovides, enesele samas teadvustamata, et minu parim võib nende jaoks mitte piisavaks või liiga heaks osutuda. Alles tagasi vaadates näen, et kuna pakutav ootustega ei ühtinud (või puudusid need hoopis), jäi ka tulemus selle võrra napiks.

Need tunnid täis teiste muutmist… naine, laps, töötajad, sõbrad ja terve hulk põgusaid tuttavaid, kelle ellu olen rohkem või vähem sekkunud, neile ikka ja ainult kõige parimat soovides, ise mõistmata, et niisama antu väärtus kiiresti kaob ja see kui mittevajalik kusagile silma alt ära, tolmu koguma jäetakse. Aastaid läks selleks, et teadvustada: aeg on kõige kallimaks kingituseks, mida teistele anda ja samas on see paljude jaoks üheks kõige alahinnatumaks asjaks üldse…

Pilt: me.me

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,

Need (ebaolulised) detailid

13. märts 2018 Lisa kommentaar

5253674038663.jpg

Kaks meest vestlemas, teemaks muuhulgas ka (nendest) ühe uus kaaslane, keda pikalt saladuses hoitud ja seltskonda veel toodud ei ole, kuid kelle nime osas on kõik sõbrad oma pakkumised juba ammu teinud.

Uus on huvitav ja jutust käivad uue kaaslasega seoses läbi erinevad teemad, sh tema oskused, head ja vead jne. Nimesid ei nimetata, sest ollakse ju siiski avalikus ruumis ja kunagi ei tea, kes kuulama juhtuda võib. Mitmed seisukohad kattuvad, kuid samas on terve hulk teemasid, milles üksmeelele ei jõutagi. Ega vist pea ja saagi, kuid sõprade värk ning igaühe arvamus on hinnas ja kuulatakse ära.

Kohtumiseks planeeritud aeg kulub kiiresti ja lahkuma asutades jagatakse omavahel veel viimaseid sõpradele edastamiseks mõeldud tervitusi. Muuhulgas selgub siis ka arutluse all olnud uue kaaslase nimi ja asjaolu, et vesteldes erinevat inimest silmas peeti. Erinevused ei olnudki teab mis suured… eks need naised olegi üksteisega nii äravahetamiseni sarnased. 😉

Pilt: isciencetimes.com

Kaitstud: 1+1=2 aka Liiga kallis!

10. märts 2018 Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,

Rahul olemisest

31. jaan. 2018 Lisa kommentaar

/ “Rahul olemisega on sama, mis õnnega. Mõlemat on vaid hetkeks ja meie ülesanne on seda hetke kestmas hoida,” oli mu vastus sõbrale ja (hetkeks) olin uhke, sest kõlas see ju hästi… /

Oled mõnikord avastanud, et täiesti süütud ja palju kordi kuuldud või öeldud mõtted tekitavad teinekord täiesti ootamatu reaktsiooni?

Ühes paljudest vestluses jäi kõlama sõbra mõte: peaasi, et ise rahul oled. Alati kui keegi midagi sellist ütleb, jooksevad mu silme eest läbi Woody Alleni filmi Whatever Works tegelaskujud ja situatsioonid, esmapilgul jaburad tunduda võivad, kuid seda vaid esmapilgul.

Ise rahul… Võiks mõelda, et minu jaoks teemat polegi, algas kõik ju teise poole suht tavapäraseks kujunenud lausest ning selle korduva esitamise põhjused saab enese jaoks selgeks mõelda vaid tema ise. Samas aga sain juba vestluse käigus aru, et isegi kui ma selle palju kiidetud rahulolu hetkeks leian, siis ongi see vaid hetkeks ning juba järgmisel olen ma hõivatud millegi muuga ja rahulolu jääb sinna, kus ta parajasti oli. Kas ma olen rahulolematu? Jah ja ei, kuid minu jaoks ei ole selles midagi eriliselt head või halba, et pigem pidevas liikumises olen kui et kui niisama paigal püsin.

Kogu teema seostub kuidagi järgneva videominutiga: “COMPLACENT: A Minute With John Maxwell,“. Võib-olla on viga minus, kuid mingis mõttes võtab see teema (hirmutavalt) lihtsalt kokku.

Pilt: journeyguy.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,

Aga kui abi ei küsitagi?

29. jaan. 2018 Lisa kommentaar

/ “Igaühel on paar inimest, kes nende eluga kasvõi osaliselt kursis on ja vajadusel aidata saavad…” /

Suurest rumalusest tingituna suutsin taas ühe süütu vestluse tuliseks ajada. Minu viga, sissejuhatus oli poolik ja teemaarendus võis jätta osapooltele mulje, justkui oleks see kuidagi nende pihta käiv. Tegelikult püüdsin vaid jagada oma hiljutisi kogemusi läbi ühe tuttava ja iseenda* loo. Jäi jagamata. Oli hoopis palju asjatult raisatud sõnu ja välja ütlemata jäänud mõtetega kaasnenud emotsioone, mis sisemusse ringlema jäid.

Veel üks õppetund sellest, et kui oled lubanud kuulata, siis ei tohi ise uusi teemasid üles võtta ja nendel heietama hakata, vaid tuleb lihtsalt vaikusel heliseda lasta.

*- Veel avaldamata lugu katkisest kuust, vaikusest ja üksindusest.

Rubriigid:Muud Sildid:, , , ,

“Aga ära enam joo…”

26. jaan. 2018 Lisa kommentaar

/ “Issi, miks me oma autoga koju ei lähe?”

“Jõin õlut natuke.”

“Miks sa jõid?”

“Saunas ikka juuakse, hea on.”

“Aga ära enam joo, siis saame oma autoga sõita.”

“Aga ära sina söö ühtegi kommi ega vaata ühtegi multikat.”

“Nii ei ole aus, mina joon ju vett.”

“Ikka on aus, sina keelad mul midagi head, siis keelan mina sinul ka.” /

Koolieelikust noormehe vestlus isaga peale pikaleveninud saunaõhtut sõprade juures.

Olen mõelnud, et mis täpselt ja miks mind taoliste olukordade juures häirib, kuid kirjapanekuks tundub see ikka veel liialt toores…

Lihtne on aru saada, miks autorooli joogisena istuda ei tohi, sest ollakse ohuks teistele ja iseendale. Sama olukorra ülekandmine oma laste kasvatamisele või muudele sama olulistele tegevustele tundub asjaosalistele miskipärast enamasti kohatuna. Muidugi, mis see paar õlut mehele või pokaali naisele siis ikka teeb… kui just rooli ei istu.

Erinevaid lugusid, mille ühisosaks alkohol või joomine olukorras, kus ei jätkunud meelekindlust seda mitte teha, on mustanditena juba hirmutavalt palju kogunenud. Ühelt poolt tahaks siinsetes kirjutistes hoida positiivset tooni, kuid teisalt tundub siis negatiivse alatooniga lugude enesele hoidmine nende eitamisena. Samas, kas on üldse vaja igat asja kommenteerida, lugu kas kõnetab või siis mitte.

Pean ära märkima, et üha rohkem imetlen inimesi, kes oskavad olla heatujulised ja pidutseda ka ilma alkoholi või muude meelemürkideta. Neid inimesi, kellel jätkub julgust erineda ja meelekindlust mitte kaasa minna teiste “sõbralike” soovitustega.

Pilt: jwproductions.photoshelter.com

Teel olemisest

24. jaan. 2018 Lisa kommentaar

If you do not change direction, you may end up where you are heading.” Lao Tzu

Peaaegu aasta tagasi ma peatusin ja astusin kõrvale. Teadsin juba aastapäevad varem, et tee, millel olin veetnud viimased viis aastat, ei vii mind sinna, kuhu tahaksin jõuda, kuid siiski jätkasin, sest tegelikult ei julgenud ma eneselegi tunnistada, et ei tea päris täpselt isegi, kuhu soovin jõuda. Liikumise illusioon, tuul kõrvus vilistamas, summutas viimasedki kõhklused mu peas ja nii oli see kestnud aastaid.

Olen eneselt viimase aasta jooksul korduvalt küsinud, et miks siiski läks nii kaua, enne kui otsustasin peatuda ja vastustena on esile kerkinud nii inimesed, missioonitunnetus kui ka lihtsalt mugavus, sest tegelikult kõik ju sujus. Nii ma end tihti rahustasin ja sedasama kinnitasid varmalt ka inimesed mu ümber. Jah, vahepeal oli väiksemaid või suuremaid tagasilööke, segadust, mille klaarimisele sai kulutatud liiga palju tunde ja energiat, kuid kuulates sõpru ja tuttavaid, tundus see kõik vaid köömes kaasneva vabaduse ja millegi tegemise või saavutamise (illusiooni) kõrval.

Lihtne on liikuda kui hoog sees. Tundub, et polegi vaja kulutada energiat või aega suuna korrigeerimiseks, peatumisest rääkimata, sest kõik tundub ju sujuvat. Teinekord, kahtluste tekkides vaatame küll ringi, kaeme kõrvalt sõprade ja tuttavate elusid, kuid reeglina näeme, et ka nemad liiguvad meiega sarnases ja nii tavapäraseks saanud rütmis ning sellest tulenevalt summutame enda kahtlused ja liigume aina edasi, enesele tunnistamata, et ei teagi, kuhu soovime jõuda.

Pilt: brainyquote.com

Rubriigid:Muud Sildid:, , , , ,